Liigu otse sisu juurde

Pariisi tippkoor Tartus: millest kõnelevad hääbuvad hõimud Veljo Tormise kooritsüklis  „Unustatud rahvad“?

Tartusse, Euroopa kultuuripealinna tuleb muusikaline tippteos otse Euroopa südamest – Pariisist. Ingrid Mänd juhatab 15. juunil Eesti Rahva Muuseumis Pariisi orkestri koori, mis kannab ette Veljo Tormise kooritsükli „Unustatud rahvad“, luues koondportree unustuste hõlma vajunud soome-ugri rahvastest. Kuid millest räägivad need hääbuvate rahvaste lood ja kuidas Veljo Tormis need leidis?

12. juuni

Kontserdil kõlab prantslaste esituses vadja ja isuri keeles ning ingerisoome murdes kolm osa helilooja märgilisest koorimuusika tsüklist: „Isuri eepos”, „Vadja pulmalaulud” ja „Ingerimaa õhtud”. 

Kuueosaline kooritsükkel „Unustatud rahvad“ valmis aastatel 1970–1989 ning selle aluseks on läänemeresoome väikerahvaste liivlaste, vadjalaste, isurite, ingerlaste, vepslaste ja karjalaste runolaulud ehk vanemad regivärsilised rahvalaulud. Tormis ehitas vana rahvalaulu ümber oma unikaalse helikeelega laululaeva, mille lastis saab uude sajandisse purjetada ka arhailine regilaul.

„Isuri eepos” (1975/1979) – Tormise ekspeditsioon põlistel asualadel

Isurite ja vadjalaste laulutraditsiooniga tutvus Veljo Tormis nende põlistel asualadel, kuhu reisis eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste ekspeditsiooniga 1970. aastal. Soikkola poolsaarel kuuldud lauludest valmis viis aastat hiljem „Isuri eepos“. Laulutsükkel algab soome-ugri rahvaste loomismüüdiga, kus kuu ja päike hautakse välja pääsukese munast. Mõtlemapaneva sõnumiga on soololaulud „Poeg või tütar?“, milles emaarmastus päästab tütre uputamisest, ning „Suu laulis, süda muretses“, kus tõdetakse, et kindlam on kurta oma muresid puudele ja lainetele kui teistele inimestele.

Viimane laul „Undarmo ja Kalervo“ sarnaneb „Kalevalast“ tuntud Kullervo lauluga ning jutustab eepilisest sõjast kahe naabri vahel. Ellu jääb vaid üks laps – karjapoiss, kes jääb meist kivile istuma ja sarvelugu puhuma.

Hea teada! Täna elab oma ajaloolistel asualadel 210 isurit. Neist vähem kui pooled räägivad isuri keelt emakeelena.

„Vadja pulmalaulud” (1971) – „Ärge minge mehele!”

Vadjamaal jättis heliloojale sügava mulje kohtumine praktiliselt nõia staatuses lauliku Oudekki Figurovaga, kelle esitatud pulmalaulude ümber ehitaski Tormis oma tsükli  „Vadja pulmalaulud”. Laul saadab kõiki vadja pulmakombeid alates pruudi rituaalsest vihtlemisest kuni noorpaari õpetamiseni, kus pruudile pannakse südamele kodu eest hoolitsemist, peigmeest aga hurjutatakse, kui too peaks mõtlema noorikut lüüa.

Lüürilises lõpulaulus „Kui ma kasvasin, kanake“ kirjeldab laulik lapsepõlve isakodu, kus teda armastati ja austati nagu kannelt. Kui laulik läinud mehele, kodust kaugele, sai tütarlapsele osaks teistsugune põli. Tormis lisas laulu lõppu rea: „Ärge minge mehele!“, jäljendades muusikas vene õigeusu kirikulaulust tuntud suurt kadentsi. See annab ühtlasi aimu, kuhu vadjalased on peaaegu et kadunud.

Hea teada! Viimase rahvaloenduse järgi elab Venemaal 99 inimest, kes peavad end vadjalaseks. Neist kümme räägivad vadja keelt.

„Ingerimaa õhtud” (1979) – Tants läbi kadunud rahvaste

„Unustatud rahvaste“ kõige elurõõmsama laulutsükli aluseks on ingeri tantsulaulud ehk röntyškä’d (tõlkes „ringmäng”) ja kiigelaulud ehk tšastuškad.  „Ingerimaa õhtutes” loob Tormis pildi külanoorte õhtusest ajaveetmisest, mida vanasti tunti istjatse nime all – kus tehti tööd, lauldi ja tantsiti. Mida edasi, seda enam meenutavad laulud soome rahvalaule ning viimane osa „Lõpetus ja kojuminek“ on omamoodi „lahkumissümfoonia“: lauljad lahkuvad lavalt väikeste rühmadena, lauldes omi viise, mis õhtu jooksul on kõlanud. Veljo Tormis on öelnud: „See on selle rahva lahkumine ajaloo näitelavalt. Lahkumine aega ja ruumi. Olematusse.“

Hea teada! Ingerlased on tänaseks laiali pillutatud üle kogu maailma: paljud neist lahkusid 20. sajandi lõpuks Venemaalt, asudes elama peamiselt Soome ja naaberriikidesse, sealhulgas Eestisse. Tõenäoliselt on ingerlasi 10 000 kuni 20 000, nende hulgas vähem kui sada inimest, kes räägivad ingerisoome keelt, mida kuuleb Tormise „Ingerimaa õhtutes“.

Kontserdile on loonud soome-ugri kultuuri ja traditsioone edastava video- ja valguskujunduse Alyona Movko-Mägi. Materjali on Movko-Mägi valinud Eesti filmiarhiivi ja Lennart Meri filmide seast, et võimestada visuaalselt valitud kaadrite põhjal loodud soome-ugri põlisrahvaste eluolu võimestavad visuaalid. Publik kogeb nii heliliselt kui ka visuaalselt erilist ja omapärast vanade rahvaste maailmavaadet.

Tegemist on teistkordse ettekandega maailmas, mis jõudis publikuni esimest korda 2023. aastal Pariisis. Rohkem infot Tartu 2024 kodulehelt.

Kontsert „Unustatud rahvad“ on osa Tartu 2024 soome-ugri päevade põhiprogrammist, mis toimub 14. ja 15. juunil Eesti Rahva Muuseumis.