Liigu otse sisu juurde

Mart Normet: Kui meil oleks veel rohkem Pärtisid, Pärnasid ja Tommy Cashisid, oleksime maailma kõige hullumeelsem rahvas!

Kuidas saavad Lõuna-Eesti ja Tartu kultuuri kaudu suuremaks kasvada? Mis on kõige ägedamad siitkandi asjad, mida maailmale tutvustamiseks lauale panna? Kuidas jõuda Eesti brändiga Šveitsi või Rootsi tasemele? Kultuurikompassi foorumil “Kuidas rahvusvahelise koostöö abil suuremaks kasvada?” kogemusi jagava Mart Normetiga (Laulukirjutajate laagrid, EXPO 2020 Eesti paviljon, Let's Do It Foundation) vestles Kalle Paas.

Mart Normet naerab.
18. juuni Kalle Paas


Mart, sel reedel kõneled sa Kultuurikompassi foorumil rahvusvahelisest koostööst ja silmapaistvusest kultuuris. Ruttan sündmustest pisut ette ja küsin küsimuse, mis kõlab ka Genialistide Klubis: kuidas saavad Lõuna-Eesti ja Tartu kultuuri kaudu suuremaks kasvada?

Ma loodaks, et meie struktureeritud ja süsteemses maailmas on kohti plahvatustele. Eesti kui väike koht, kus ei ole suuri rahasid või nii palju talente, peab minema edasi fookuste kaudu. Kui me saame mingid fookused hästi tugevalt paika ja meil õnnestub nende kaudu edasi minna, siis hakkab see edu laienema teistele valdkondadele.

Eesti koorimuusika ja anima on väga head näited. Keegi on läinud ees ja sealt tagant on mindud järgi. Või mujalt Euroopast Islandi popmuusika – jällegi keegi läheb ees ja teised tulevad järgi. Kui mõtled Šveitsi peale: šokolaad, juust, kellad, pangandus… Šveits tundub hästi kvaliteetne koht. See kvaliteedi tunne hakkab külge kõigele, mida šveitslased teevad.

Kultuuri kaudu kasvamine võiks seega tähendada meie piirkonna maine ja brändi tuntuse kasvu?

Meie suudame Eestist välja minna Arvo Pärdi, Priit Pärna, Tommy Cashi või Winny Puhhi abil. Kui meil oleks selliseid tugevaid nähtusi veel rohkem, siis me oleksime maailma kõige hullumeelsem rahvas. Selline äge ja positiivne maine laieneb paljudele valdkondadele, ka meie ettevõtetele ja toodetele. Päikest hakkab paistma rohkem igasse suunda.

Tartu ja Lõuna-Eesti loomemajanduse üks võtmeküsimusi on, et kuidas kasvatada eksporti. Meie ettevõtetel on aga Euroopas selle võrra raskem, et omadussõna “Estonian” ei aktiveeri tarbijaid nii nagu teevad seda “Swedish” või “Swiss”. Mida teha?

Soovitusi võib anda igasuguseid, kuid päeva lõpus on küsimus talendis ja talenti toetavas meeskonnas.

Esiteks, et kes on meie harukordsed talendid või talentide grupeeringud?

Teiseks, et kes on nende meeskond? Kuni selleni välja, et ka Eesti kultuuriministeerium on talendi meeskond, talentide tagune tiim. Kuidas see meeskond kuni peaministri ja kas või rahvani edasi läheb? Kas me suudame koonduda mingite fookuste taha? Fookus on hädavajalik riigi puhul, mis pole suur nagu Saksamaa või Hiina.

Kultuurist kantud brändi arendamises tundub mulle oluline tasakaal. Ühest küljest tahaks teha sellist eestlastele omast asja, teisalt pead enda talenti ja loomingut suutma teistele selgeks teha…. Kas ma eksin, kui ütlen, et sinu eestveetud Eesti Laulu Akadeemia oligi selline Eesti talendi ja välismaa nõu kokku panemine, et tuleks midagi ägedat välja?

Sa paned naelapea pihta. Kui me tõime siia Eesti tippudele kaaskirjutajaid Soomest ja Rootsist, oli tunda koolkondade erinevust. Rootsis on häbita popmuusikatööstus. Tööstus tähendab tootmist, selgeid formaate, majanduslikke kaalutlusi. Rootslastel on olemas valemid, kuidas popmuusikat teha.

Eestlastel on aimdus valemitest, mis on nii pluss kui miinus. Miinus selles mõttes, et me ei ole nii tõhusad, ei ole kindla peale minejad. Me kalastame rohkem. Samas oleme ootamatumad ja omanäolisemad ja see meeldis ka rootslastele ja soomlastele, kes püüavad kirjutada formaadi järgi laule. Neile oli hästi värskendav tulla siia, kirjutama koos meie kõige ägedamatega, sest nad kohtasid siin teistsugust mõtlemist.

Kui meie omadel jätkuks julgust ja oskust hoida ja arendada, mis on omapärane, siis see oleks imeline.

Rootsi on ilmselt hea näide, et popmuusika tuleb paljuski samadest tüvedest ja suur osa sellest seisneb eelneva muusikapärandi ümbertöötlemises. Teisest küljest jõuavad ajalooraamatutesse ju murrangulised ja üllatavad asjad.

See on hästi huvitav teema. Võtame kõige tippude tipud, näiteks Madonna. Ta on alates 1990ndatest eksperimenteerinud, kutsunud appi noori ja põnevaid produtsente, et saada endale midagi uut. Sellise malliga teevad muusikat paljud tipud, sest neil ongi kätte võidetud see privileeg, et nad võivad lubada endale innoveerimist.

Kui oled A-kategooria või isegi A+, siis sa oled täiesti… No Kanye West on omaette näide, mees teeb, mida ise tahab. Ta on kunstnik igas mõttes.

Kui oled aga B-kategooria artist, siis jooksed A-kategooria järel ja teedki formaadi järgi. Rääkimata C- ja D-kategooria artistidest.

Tipud otsivad kogu aeg. Kust tuleb aga innovatsioon? Meinstriimi sees ei toimu innovatsiooni. Kui paljundada meinstriimi, on see estraad või šlaager. Tipud saavad innustust alternatiivvooludest. Sellepärast oli meil Heidy Purgaga “Eesti laulu” tehes selge arusaam, et peame sinna haarama ka alternatiivi, muidu meinstriim ei arene ja sureb välja.

Sinu praegune väljakutse on Dubais toimuv EXPO 2020, oled Eesti esinduse kommunikatsioonijuht. Mida annab Eestile ja Eesti kultuurile osalemine maailmanäitusel?

Iga EXPO on erinevat nägu. Dubai EXPO, lähtuvalt Araabia kultuurist, mis on kaubanduse ja kauplemise kultuur, on väga selgelt äri-suunaline EXPO. Seepärast osalevad Eestist paljud ettevõtted. Nüüd on küsimus, et kuidas Eesti kultuuri sellises EXPO keskkonnas edasi anda?

Meie läheme Eesti e-riigi tuules, jätkates küsimust, et mis on see, millest inimesed Šveitsi tunnevad? Meie Eesti lugu on, et me oleme ootamatult jõuliselt digitaalsed ja samas targad. Seda lugu toetavad ka näiteks PISA-testi tulemused.

Minu isiklik arvamus on, et me peame rääkima EXPOl kultuurist niimoodi, et see kõik, kuidas me oleme jõudnud e-riiki ja sellisesse ühiskonda, see ongi uus kultuur. Me räägime kultuurist hästi laias mõttes. Kuidas jääda inimeseks, hoida rahvusriiki sellises tingimuses, kui sa oled digitaalne? Mulle tundub, et see tasand on Eesti paviljonis hästi jõuline.

Digitaalne Eesti kerkis esile ka Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerides. Kui rahvusvaheline žürii andis edasi ametlikke küsimusi täiendavaid ootusi, siis üks neist oli, et välja pakutavas kultuuriprogrammis peab olema tugev digitaalne aspekt, sest Eesti on digiriik.

Täpselt nii see on.

Nüüd, kus Tartu koos Lõuna-Eestiga on Euroopa kultuuripealinn, siis me tutvustame Euroopale nii linna kui regiooni. Mis on kõige ägedamad asjad siitkandist, mis sina kohe nii-öelda lauale paneksid?

Tartu on mu lemmiklinnade seas absoluutses tipus. Siin on väga unikaalne atmosfäär, linn on kompaktne, nooruslik ja hästi ilus. Tartu pakub inimestele tänapäeval ihaldusväärseid väärtusi.

Lõuna-Eestis on aga palju asju, millest me ise eestlastena turunduslikus mõttes oleme ehk isegi väsinud. Kuplikesed, mida me ise mägedeks nimetame. Külad, kus üks pere elab teisest kilomeetrite kaugusel. On ruumi, ruumi, ruumi… See on kultuur! Inimesed, kes Lõuna-Eestis elavad, on kultuur. Mitte, et me peaks end seepärast klaaspuuris hoidma, et imelikke pärismaalasi vaatama tuldaks, aga ma arvan, et me peaks olema julgemalt just imelikud pärismaalased.

Meie toit, mida pakume oma külalisele. Kuidas me oleme ja naeratame – või ei naerata – oma külalisele. Mida ja kuidas teeme, näiteks käsitööna. Kõik algab sellest, et meil on ruumi, õhku, puhast loodust, ilu. Me elame maailma mõistes nii ära valitud kohas. Selle peal meie erisus seisneb.

Me peaksime seda edasi andma.

See, kuidas sa Lõuna-Eesti potentsiaali Tallinnast vaadates kirjeldad, on päris sarnane sellele, kuidas me kultuuripealinna raames end näeme ja jutustame.

See kõik tuleb meist läbi ja välja. Eesti kultuur ongi sellest laetud. Me ei räägi mingist asjast, mida ei ole. Lenna lauludki tulevad sellest, et ta elab suure osa aastast Setomaal. Või Navitrolla maalid, milles on tohutult ruumi. Kui Navitrolla oleks Indiast, ta ei maaliks selliseid pilte. See on see, mida Tartul ja Lõuna-Eestil on pakkuda – vaimset paika.


Reedel, 28. veebruaril toimub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi kuuluv Kultuurikompassi foorum “Kuidas rahvusvahelise koostöö abil suuremaks kasvada?”. Tartu ning Lõuna-Eesti kultuuri- ja loovjuhtidega arutlevad teema üle ning jagavad kogemusi Mart Normet, Jorma Sarv, Markus Toompere, Tarmo Noormaa, Priit Raud ja Sirla. 

Foorumit modereerib Hedi-Liis Toome (Tartu Ülikool, Draama festival).