Valgusetenduse “JÄÄ ja LOO” visuaalne kirjeldus tekstina
[kirjelduse algus]
Õhtuhämaruses tekib lava tagaseina keskmisele tulbale valge valgustriip. Triip hakkab seieri kombel päripäeva liikuma, jättes oma teekonnast jälje. Avaneb lehvikuna, levib kõrval tulpadele, moodustades kiirtest ringi.
Kahel väikesel tulpade vahelisel laval on valgetes riietes tantsijad. Nõlvadel seisavad papist inimkujud. Plinkivas valgusvihus ilmuvad nad kordamööda aeg-ajalt nähtavale.
Tagaseina valgusringile tekib must südamik, mida ümbritseb kiirtest sõrestik. Sõrestik on pidevas liikumises ja muutumises, kord kahaneb, siis jälle kasvab. Südamikust plingib ere valgusjuga.
Valgusvihud värvuvad siniseks. Tagaseina keskele mustale taustale ilmub valge inimnäoline mask, tühjade silmaaukude ja pimeda suuga. Ümmargusel pöördlaval on kaks tantsijat üleni valges, sirutavad käsi, võtavad aeglaselt erinevaid poose.
Mask liigutab suud.
MASK:
Kerge on süda, astun lõppematul teel
Terve ja vaba, maailm on valla mu ees,
kuhu iganes tahan.
Taustal lendleb täpikestena valge tähetolm.
MASK:
Lähen, et minna, et tulla saaksin veel.
Ellujäämise kunstid, jää ja loo, on mu valitud tee.
Ei ihka ma õnne, ise ma olen õnn,
Ei virise, ei viivita, ei nõua kiitust,
reibas ja endaga rahul, häid kaaslasi loodan, kohtan veel
Neist mulle piisab,
ei igatse tähti ligemale,
tean, nad sobivad sinna, kus nad on,
tean, et neist piisab neile, kelle päralt nad on.
Mask kahaneb ja kaob. Üksik tantsija seisab keerleval laval, vaatab üles.
Erinevatest valguskujunditest moodustub taustaseinale kaarsild.
Kujutletava valgussilla kaare küljes, köitest kiikudel, kiiguvad kaks tantsijat. Valgus nende kohal kustub.
Lava lahvatab siniseks. Valguskiirte sädelevat helki levib nii ümbritsevatele puudele kui hoonetele.
Sild vajub kreeni, hakkab pöörlema.
Seiskub pealt vaates, on nähtav ühe püstise valgustriibuna, laguneb siis laiali, moodustades peenejoonelisi mustreid.
Taustaseina keskmisele tulbale ilmub taas inimnäokujuline valge mask, mis neljakordistub. Tantsijad hoiavad käes pikki rippuvaid köisi, asetavavad need x-i kujuliselt. Tantsijad mattuvad pimedusse. Pöördlaval seisab sinakas-lillakas valguses üksik tantsija, liigutab end muusikarütmis, käed sirutuvad taeva poole. Tema siluett joonistub taustaseina keskele, siis tuhmub.
Asendub kahe maskiga, mis moodustab lilla liblika kujutise. Liblikast vasakule tulbale joonistub lasertäppidest sõna „LOO“, paremale „JÄÄ“ . Liblikas ja sõnad kaovad.
Ülevalt langevad kolm lehvivat valguskardinat, millele projitseeritakse värvilisi fotosid: inimesed tänavalt, rahvariides naine, rahvasumm.
Keerleval pöördlaval sirutavad tantsijad sinises valguses käsi, painutavad ja kummardavad.
Sinine valgus ja fotokardinad kaovad, tantsijad väikestel lavadel valgustuvad välja.
Taustaseinal tiirleb sirgetest valgetest joontest geomeetriline muster. Lava keskpunktist kiirguvad vilkuvad valged valgusvihud.
Tagaseina külgmistele tulpadele ilmuvad erkroosad tiirlevad maskikujutised. Keskelt kiirgavad roosad laserkiired.
Iga ilmakaare suunas süttivad ja kustuvad valged valgusvihud. Üks valgusvihk joonistab välja külilipööratud kaheksa ehk lõpmatuse märgi
Tulpade külgedel vilguvad oranžid valgustulukesed. Uuesti langevad ülalt alla fotokardinad. Taustaseina keskele ilmub taas Valge inimnäoline Mask.
MASK:
Olla ärgas.
Luua koos.
Omapärast hoolida.
Kaitsta, aidata, lasta ligi. Anda ning kanda.
Seda teha saab vaid koos.
Üheskoos.
Kuid igavest ringi, kas miski mõjutab veel?
Jah, tänutunne olnust, koosloodust
ja õhin uutest, veel olemata hetkeist
kannab kergena edasi meelt.
Jää ja loo, küll näeme veel.
Jää ja loo, usu endasse veel.
Jää ja loo, kõik kordub – kõik parem on alati ees!
Mask kahaneb ja kaob. Tagaseinal keerlevad valgete piirjoontena kirjatähed, moodustavad sõna „Tartu”.
Lavalt sööstavad üles võbelevad laserkiirte lehvikud.
Mustrid hakkavad taustaseinal kiiremini ümber keskpunkti päripäeva pöörlema.
Valgusvihud plingivad igas suunas, tuues kordamööda nähtavale tantsijad, kord all, kord ülemistel väikestel lavadel.
Bassilöökide rütmis vilguvad oranžid tulukesed.
Valgusvihk tiirleb mööda suurt lõpmatusemärki, silmusena ümber tantsijate väikestel lavadel. Tantsijad teevad suuri käeringe, kummarduvad ja sirutuvad pikaks.
Pöördlava keskel on tantsija peeglikildudest jakiga ja sillerdavate käistega nagu diskopall.
Tantsijale langev roosa valgus peegeldub killukestena põrandale, ümbrusele ja teistele tantsijatele.
Taustal tähetolm. Palju siniseid ja valgeid kiirtekimpe ringlevad taustal, need kaovad, jääb vaid valguskilde peegeldav tantsija.
Kogu lava mattub pimedusse.
[kirjelduse lõpp]
Kirjeldustõlke koostasid Krista Fatkin, Kärt Mikli ja Kai Kunder.