Ukraina. Läbimurdeaastad

“Ukraina. Tõukehetk” on laiahaardeline dokumentaalprojekt, mis harutab põhjalikult lahti Ukraina iseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise loo.

Aastad 1989-1991 olid murrangulised kogu maailma jaoks, sest leidis aset ootamatult kiire idabloki lagunemine ning ka Ukraina saavutas järsku tõelise iseseisvuse. Ukraina üks lugupeetumaid dokumentaliste Sergi Bukovski tõi päevavalgele rohkelt unikaalset ja sageli seninägematut arhiivimaterjali, et Ukraina vabaks saamise asjaolusid täpselt rekonstrueerida.

Seda täiendavad intervjuud paljude tollaste sündmuste võtmetegelastega nagu Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk, iseseisva Valgevene esimene juht Stanislav Šuškevitš, USA endine julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski. Iseseisvumise protsessi mõtestavad lahti ka Ukraina kultuuritegelased nagu kirjanik Oksana Zabužko ja filosoof Mõroslav Popovõtš ja paljud teised.

“Ukraina. Tõukehetk” annab ainulaadse ülevaate, millisest kontekstist üldse tänapäevane Ukraina võrsus, millistele tugevustele ta toetub ning milliste minevikuvarjudega tuleb siiamaani võidelda.

Sissepääs sellele seansile on tasuta, kuid kui soovid toetada Ukraina filmitegijaid, [osta seansi, ühe või kolme päeva pilet]

Dokumentaalfilmi “Iseseisvuspäev” tegevus rullub lahti ühe päeva jooksul – 24. augustil 2022. aastal, mis on ühtlasi Ukraina riikluse taastamise 31. aastapäev.

Režissöör Volodõmõr Tõhhõi vaatab sel päeval erinevate Ukraina inimeste elu ning tegevusi, andes hästi edasi meeleolu ja vaimu, mis riigis praegusel ajal valitseb.

Ühest küljest on taustal pidevad õhuhäired ja sõjakaja, teisest küljest näeme me aukartustäratavalt julgeid, otsusekindlaid, elujanu täis inimesi, kes hoiavad ülal elamise väärikust, seda ka niivõrd raskel ajal.

Filmi tegevuspaik ulatub tol hetkel küllalt turvalisest Kiievist ja Lvivist pidevalt rünnaku all oleva Harkivi ja Mõkolaivinini ning Donbasi kaevikutest Odessa randadeni. Mitmekesine on ka inimeste valik, keda kaamera sel päeval jälgib. Nende hulgas on näiteks tankitõrjekompleksi eest vastutav naissõdur, endine rahvasaadik, kunstnik, vabatahtlik, eriüksuslane, pubi ettekandja ja paljud teised.

Kõik need inimesed ja kohad loovad kaasahaarava mosaiigi ühest päevast Ukraina inimeste elus.

[Osta pilet filmi linastusele]

Dokumentaalfilmi “Ööbikulaul” idee autor ja stsenarist on Lesia Voroniuk, üle maailma kuulsaks saanud Ukraina rahvusliku tikandiga särgi ehk võšõvanka päeva algataja. Ta on teinud põhjaliku ja kaasaegse uurimuse ukraina keelest ja sellega kaasas käivatest müütidest.

Tuleb välja, et ukraina keel on juba aastasadu olnud Venemaale nii öelda pinnuks silmas ning paljud pingekohad ja vääritimõistmised ulatuvad kaugesse minevikku.

Tundub ju kummaline, kuidas saab keel olla kellegi jaoks ohtlik, ent keel on tugevalt seotud identiteedi, väärtuste ja kuuluvustundega. Just seetõttu sai Vene võimu sihiks muuta nii keelt kui ka perekonna- ja isegi kohanimesid, rääkimata juba keelekandjate hävitamisest ja ümberpaigutamisest.

Ukraina keel on olnud märksa laiemalt levinud kui selleks annaks alust arvata olukord, mis valitses Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Dokumentaalfilm annab ühest küljest sõna keeleteadlastele ning annab hea aluspõhja ukraina keele ajaloo mõistmiseks.

Teisest küljest on filmi eesmärk vaadata ka laiemalt, millist rolli keel ühe riigi ja rahva jaoks tähendab ning võtab vaatluse alla ka Iisraeli ja Valgevene näited.

[Osta pilet filmi linastusele]

Vassõl Stus on Ukraina 20. sajandi teise poole väljapaistvamaid poeete ja vabadusvõitlejaid ning talle on postuumselt antud Ukraina kangelase tiitel.

1965. aastal Sergei Paradžanovi filmi “Unustatud esivanemate varjud” esilinastusel algatas Stus avaliku protesti ukraina haritlaste tagakiusamise vastu, misjärel sai temast KGB sihtmärk ning kokku veetis ta vanglas kolmteist aastat, kus ta 1985. aastal peale näljastreiki suri.

Vassõl Stus, kes kasvas üles Donetskis ja oli mõjukas ukrainakeelne luuletaja, on oma saatuse poolest sarnane Ukraina enda saatusele Nõukogude režiimi vältel. See tähendab, et ühelt poolt toimus Ukraina intelligentsi julm tagakiusamine ja vangistamine, aga teiselt poolt elas edasi murdmatu Ukraina vaim, mis vabaduse ja Ukraina kultuuri kaitseks on valmis minema läbi tulest ja veest.

Stusi ja Ukraina saatus on läbipõimunud ka sel moel, et kui 1980. aastal alustati Stusi vastu kohtuasja seoses sooviga olümpiamängude ajaks vabaneda ebasoovitavast elemendist, määrati tema riiklikuks advokaadiks Viktor Medvetšuk, kellest sai hilisem kurikuulus Putini lähim sõber Ukrainas ning Putin on ka tema tütre ristiisa.

Juba siis näitas Medvetšuk välja erilist alatust ja silmakirjalikkust ning tegi kõik, et Stus kinni läheks.

“Teie Vassõl“ – nii kirjutas Vassõl Stus alla sugulastele ja sõpradele vanglast saadetud kirjadele. See on tõsielufilm poeedist, mis põhineb tema luulekatkenditel, päevikutel, kirjadel, kõnedel ja ülekuulamismärkmetel ning sugulaste ja sõprade meenutustel.

[Osta pilet filmi linastusele]

Donbas on piirkond Ida-Ukrainas, mida maailm tunneb eelkõige seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale ning väitele, et tegu on nõndanimetatud “Vene maailmaga”.

Lageda stepiala asustamine on aga seotud paljuski 19. sajandil sinna jõudnud Belgia, Saksa, Prantsuse, Briti ja Ameerika töösturite ja asunikega, kes tõid piirkonda kaasaegsed tehnoloogiad, ehitasid esimesed tehased ja rajasid külasid. Donetski nimi oli kunagi näiteks Juzovka sinna tehase rajanud Walesi ärimehe John Hughesi järgi.

1917. aasta revolutsiooni järel asus nõukogude võim kõike natsionaliseerima, püüdes kustutada kõik Euroopale ja Ameerikale viitavad jäljed ja kohanimed, rääkimata juba ukrainlaste osakaalu vähendamisest. Võibolla üllatavalt on Donbasi ajalugu seotud tugevalt Euroopa identiteediga, ent mitte nii üllatavalt teeb Venemaa kõik endast oleneva, et seda eitada ja kustutada.

Dokumentaalfilm “Eurodonbas” uurib Ida-Ukraina linnade nagu Mariupol, Lõsõtšansk ja Družkivka ning külade nagu New York ja Marienthal lähiajalugu ja kultuuripärandit. Esitlusele tuleb rohkelt unikaalset arhiivimaterjali ning kohalikud elanikud ja ajaloolased räägivad äärmiselt põneva ajalooga piirkonnast ning seal tegutsenud ettevõtjatest nagu John Hughes, Ernest Solvay ja Henrich Laude.

Film annab võimaluse näha Ida-Ukrainat sellisena nagu ta napilt enne täiemahulist ja hävitavat sõda veel oli.

[Osta pilet filmi linastusele]

Pärast seda, kui Ukraina avas 2015. aastal oma KGB arhiivid, tekkis ukrainlastel esimest korda vabadus tutvuda enda isiklike toimikutega ja tõmmata loor mineviku süngetelt saladustelt. Paljudele vanemaealistele oli see ka võimaluseks saada vastused neid aastakümneid kummitanud küsimustele.

Filmi režissöör Walter Stokman süvenes kolme väga erinevasse juhtumisse, et tuua esile, kuivõrd läbiimbunud oli nõukogude ühiskond salateenistuste võrgustikust ning mis meetodeid KGB kasutas.

Meeldejääv on kahe hollandi turisti lugu, kes tegid 1961. aastal autoreisi tollassesse Ukrainasse ning kelle tegevuse jälgimiseks seati üles suurejooneline jälgimisvõrgustik ja ehitati valesõjaväebaas.

Regine Chivrac oli Prantsusmaale emigreerunud Ukraina juurtega poolatar, kes külastas 60ndate lõpus Lvivis oma sugulasi. Tema lugu kajastab jultumust, millega KGB oli valmis imbuma ka kõige intiimsemasse eraellu. Regine armus kohalikku tudengisse Bogdani, aga nagu nüüd tagantjärele toimikutest välja tuleb, oli noormees KGB agent, kes kandis igal pool endaga kaasas salvestusseadmeid, ning Regine’ile endale panid organid koodnimeks „Kurtisaan”.

Stokman näitab, kuidas tollane paranoiaühiskond on tekitanud peresuhetele korvamatut kahju ja jääb kummitama isegi üle põlvkondade.

[Osta pilet filmi linastusele]

“Donbasi kakofoonia” on dokumentaalfilm nõukogude ajal loodud Donbasi müüdist, mille mõju ulatub tänapäeva ning millest on saanud üks põhilisi sõja ettekäändeid Venemaa jaoks.

Donbassi müüt tugineb lihtsustatult kolmele sambale, milleks on väide, et tegu on Nõukogude Liidu peamise söekaevandamise ja -rikastamise piirkonnaga, teiseks, et sotstöö kangelastel kaevuritel on seal kuldne põli, ning kolmandaks, et tegu on piirkonnaga, mida asustavad venekeelsed rahvuslike juurteta töölised.

Ihor Minajev on oma filmi üles ehitanud kahele tasandile – ühest küljest näitab ta tuginedes arhiivikaadritele, kuidas Nõukogude ideoloogiamasinavärk lõi Donbasist vaateakna idüllilisse maailma.

Teisest küljest näitab aga karmi reaalsust, mis tegelikult selle vitriini taga seisis, milleks oli võõrtööliste sissevool, kõige ukrainaliku eemaletõrjumine, ränkrasked olud ja tööliste hooletu kohtlemine. Elu, mis tõotas olla töö, rõõmu ja heaolu sümfoonia, osutus pettuseks ja manipulatsiooniks ehk siis “Donbasi sümfooniast” sai “Donbasi kakofoonia”.

Filmi rikkalik visuaalne materjal ja mitmekülgsed allikad illustreerivad veenvalt, kuidas propaganda süstib inimestesse illusioone, mis paraku viivad lõpuks niivõrd veristesse ja mõttetutesse pööristesse nagu me alates 2014. aastast Ukrainas näinud oleme.

[Osta pilet filmi linastusele]

Georgi Gongadze oli iseseisvunud Ukraina üks säravamaid ja mõjukamaid ajakirjanikke, kes asutas 2000. aastal siiani tegutseva ajalehe Ukrainska Pravda.

Olles julge ja aktiivne nii telesaadetes kui ka riigi eliidi korruptsiooni paljastavates ajakirjanduslikes uurimustes, jäi Gongadze pinnuks silma tollasele presidendile Leonid Kutšmale.

Võimalik, et just tema on ajakirjaniku julma mõrva taga – Gongadze rööviti ning mõne aja pärast leiti mahalõigatud peaga metsa maetud laip.

Sellest sündmusest ja järgnenud lindiskandaalist, millest selgus, et Kutšma oli jõustruktuuride esindajatega arutanud selle tülika ajakirjaniku vaigistamist, kujunes Ukraina üks suurimaid skandaale ja rahvuslik tragöödia, mis lõpuks viis ka Oranži revolutsioonini.

Georgi Gongadze mõrva lugu annab arusaamise kontekstist, kuidas kujunes ukrainlaste praegune põlvkond, millest tuleneb nende umbusaldus valitsuse vastu ning teisest küljest, kuidas kujunes Ukraina kodanikuühiskond ja millist rolli mängis selles ajakirjandus.

Kuigi tollane justiitssüsteem ja riik näitas jõuetust ning varjas asjaolusid, näitab see dramaatiline juhtum siiski kodanike ja ajakirjanike jõudu ning sihikindlust.

Ukraina ühiskond ei neelanud niivõrd jõhkrat ja küünilist võimueliidi käitumist alla ning järgnevatel ülestõusudel korrumpeerunud ja võltsitud valimiste vastu seisis järjekindlalt enda õiguste, vabaduse ja demokraatlike väärtuste eest.

[Osta pilet filmi linastusele]

2004. aasta Ukraina presidendivalimiste favoriidiks oli opositsiooniliider, endine peaminister ja riigipanga juht Viktor Juštšenko. Tema võit tähendanuks lõppu tagurlikule, korrumpeerunud ja venemeelsele Kutšma ja Janukovitši klannile, kes vastulöögiks mürgitasid karismaatilise välimusega Juštšenko sellisel moel, et toksiinid moonutasid ja muutsid inetuks just ta näo.

Ka kogu riigi meedia oli mobiliseeritud Juštšenko vastu, samal ajal saabusid teated valijate hirmutamisest ja valimissedelite võltsimisest. Lõpuks kui Janukovitši võitu näitavad valimistulemused välja kuulutati, läks see niivõrd teravalt vastuollu rahva õiglustunde ja sõltumatute küsitluste andmetega, et oli selge, et tegu on võimu poolt orkestreeritud valimispettusega.

Keset külma novembrit voolas Kiievi tänavatele üle miljoni kodaniku, kes korraldasid protestimarsse, moodustasid valitsushoonete ümber inimbarrikaade, mis halvasid kõik riigi funktsioonid ning rahvas ei lahkunud enam seitsmeteistkümneks päevaks Maidani väljakult, et nõuda uusi ja läbipaistvaid valimisi.

See oli tõeline kodanikuühiskonna triumf, kus protestijaid asusid toetama kohalikud restoranid saates neile toitu, ettevõtjad, annetades telke ning inimesed üle Ukraina tõid protestijatele tekke, riideid ja kõike eluks vajalikku. Riigi parimad rokkbändid hoidsid pidevalt meeleolu üleval.

Selle protesti tulemusena õnnestus lõpuks viia asi nii kaugele, et riigikohus kuulutas välja valimiste teise vooru ning seal võitis juba selgelt Juštšenko.

“Oranž revolutsioon” räägib läbi Ukraina inimeste loo rahvast, mida ühendab mitte üks juht või partei, vaid üks idee: kaitsta oma häält ja oma riigi tulevikku.

[Osta pilet filmi linastusele]

Serhi Žadan on oma põlvkonna tuntuim Ukraina kirjanik, tõlkija, muusik ja kodanikuaktivist, kelle loomingust on eesti keeles avaldatud näiteks romaanid “Depeche Mode” ja “Internaat”.

Multidistsiplinaarses projektis Rozdilovi («роздІловІ»), mis ühendab muusikuid, visuaalkunsti ja luulet, loeb Žadan enda kirjutatud tekste.

Selle omapärase etenduse otsustas salvestada tundud Ukraina operaator Vadõm Ilkov, kes töötanud näiteks auhinnatud filmide Mariupolis ja Volcano juures.

Et Žadani ja muusikute erilist keemiat ja ühisloomingut edasi anda, kogus ta kokku üksteist operaatorit ja samapalju kaameraid, kes jälgisid esinejate igat liigutust ja hingetõmmet, rütme ja intonatsioone. Tulemuseks on lummav kontsertfilm, mis annab kordumatul moel edasi sõna, heli ja pildi koostoimest tekkiva maagia.

Tegu on tundliku audiovisuaalteosega, mis kõneleb armastusest, hellusest, surmast, vaikuses ja kannatlikkusest.

[Osta pilet filmi linastusele]