Tartu linnakirjanik: Kuidas ma kirjutasin hoiatusromaani

Mõnikord käivitavad meid asjad, mida oleme ehk kuidagi kaugeks pidanud. Sattusin hiljuti nimelt toredasse kirjanduslikku residentuuri Tartu sõpruslinnas Tamperes. Ma ei olnud seal varem käinud, sestap mõtlesin alguses, et kirjutan Tamperes lihtsalt oma vanu asju edasi.

Ometi, kohe esimesel päeval, kui sattusin Tampere keskplatsil suure kommunistliku liikumise telgi juurde, mille küljes rippus hiiglaslik reklaamtahvel, et siin telgis müüakse ka kassitoitu, käis mul peas ära klõps! See klõps tähendab tavaliselt seda, et aeg on asuda uue romaani kirjutamise juurde! Kommunistide väljamõeldud kaval valem – Lenin pluss kassid – mõjus lihtsalt nii rabava kujundina, et sellest ei saanud enam üle ega ümber. Sain kohe aru, et niisugusest asjast lihtsalt peab hakkama kirjutama. Mõne päeva jooksul kogunes mul veel huvitavat materjali – selgus nimelt, et Tamperes on siiani alles ka Lenini muuseum! See asub uhke bulvari kõrval ilusas juugendmajas, mille vitraažid kujutavad tehaste suitsevaid korstnaid. Sees saab pilti teha nii Lenini kui ka Staliniga! Nad olla seal esmakordselt kohtunud.

Mõni inimene võib nüüd hirmsasti kohkuda, aga kirjanikule on selline harukordne materjal pigem vägagi huvipakkuv. Lenini muuseumid on ju igalt poolt ära kaotatud, isegi Moskvast! Otsustasin kohe, et tuleb kirjutada üks hoiatusromaan, kus Lenin tuuakse Tamperest Tartusse! Kuid mida teha kassidega? Mu kujutluses asusid kassid Tartut valitsema! Asusingi kirjutama ülimugavas Tampere residentuurimajas, mis kujutas endast väikest toredat puumõisa keset parki. Minuga koos olid seal majas veel näitlejad Silver Sepp ja Mart Aas, kes lõid kaasa ühes Tampere teatriprojektis, külmkapp oli täis nende Eestist toodud lõhekonserve, nii et tundsin end kui kuninga kass.

Hommikuti istusin kirjutuslaua taga ja vaatasin aknast, kuidas kohalikud linnainimesed rügasid töötada oma peenardel. Seda peetakse seal vägagi moodsaks harrastuseks! Mina rügasin arvutis, vahel naersin omaette, sest kättesattunud Tampere-materjal tõotas vägagi laheda teose sündi. Peale lõunat aga seiklesin linna peal. Pean ütlema, et soomlased-tamperelased, Tartu sõpruslinlased, olid alati väga sõbralikud inimesed, kellega sai ikka bussipeatuses või kõrtsilaua taga kohe jutule. Vestlesin inimestega palju, mind kutsuti nii järgmisse kõrtsi kui ka koju. Sain igakülgse pildi Tampere, Tartu sõpruslinna elust.

Tänaseks on minu romaan ilmunud pealkirja all «Lenini valss» ja esimene tiraaž on läbi müüdud! Kirjutasin teose järjena mõned aastad tagasi ilmunud «Gogoli diskole», mis on tänaseks tõlgitud kaheteistkümnesse keelde. Mõned päevad tagasi helistas aga juba üks tõlkija, kes tahab ka «Lenini valssi» hakata kohe soome keelde tõlkima. Nii et on väga hea, kui ühel linnal on sõpruslinn. Soovitan kõikidele inimestele minna Tamperre või mõnda teise sõpruslinna insipiratsiooni koguma!