Tartu 2024 rahvusvaheliste suhete juht Erni Kask: usun, et Tartu on turistidele populaarne sihtpunkt ka tiitliaastajärgsel ajal

Erni Kask leiab, et Eesti linnad võiksid juba nüüd hakata mõtlema kultuuripealinnaks kandideerimisele. „Tean Euroopa linnu, kes juba kandidatuuriks ettevalmistusi teevad, ehkki nende uus võimalus tuleb samuti alles 2030-ndate lõpus.“ Arvutused ütlevad, et Eestist valitud kultuuripealinn võiks selguda 2032. või 2034. aastal ja kanda oma tiitlit 2036. või 2037. aastal. Kuidas läks aga 2024. aasta kultuuripealinna aasta Tartul?

Hiljuti ilmunud artiklis tõstatas Tartu 2024 uuringute spetsialist Annika Jalak küsimuse, kuidas mõõta kultuuripealinna mõju. Mida siis ikkagi saab hinnata ja kuidas? Majandusliku mõju selgumiseks läheb vist veel aega, enne kui saab lõplikest summadest rääkida?

Tiitliaasta lõpp on oluline teetähis, aga projekti kohta lõplikke kokkuvõtteid veel teha ei saa. On mõistetav, et avalikkus ja ka me ise tiimis sooviksime täpsemalt aru saada, milline on ühise pingutuse mõju, seda nii arvudes kui ka arvamustes. Põhjapanevateks järeldusteks on aga ilmselgelt veel natuke vara. Järgmisel sügisel, täpsemalt 18.–19. septembril esitleme Tartu 2024 projekti kokku võtval Kultuurikompassi foorumil terve teekonna raportit ja aruandeid. Aga ma nõustun nii Annika kui ka kandidatuuriraamatu kirjutaja Berk Vaheri seisukohtadega, et Euroopa kultuuripealinna aasta tegelikku mõju on keeruline kirjeldada. Hakkame seda tunnetama alles aastate pärast, uutes ja ootamatutes koostöödes, meie korraldajate võimes kaasata välisraha ja -partneid.

Rahvusvahelistes suhetes on viimase kolme aasta peamine eesmärk olnud tekitada usaldust meie partnerites nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Aga kuidas usaldust mõõta? Mina olen pigem skeptiline inimene ja võtan komplimente vastu eestlasliku vaoshoitusega. Ometi on seda usaldust tunda. Usalduse märgid ilmnevad kiires reageerimises palvetele ja meilidele, uutes ootamatutes pakkumistes. Kõige lõpuks ka lahkumiskäepigistuses, kallistuses, teinekord isegi liigutuspisarates. Selliseid mõjusid tabelisse panna ei saa. Oluline on teha kõik endast olenev, et olla head partnerid, et meid usaldataks. Nii on lootust, et meiega arvestatakse ka tulevikus ja meid peetakse meeles ka kõige kriitilisemal hetkel.

Milliseid arve ja andmeid saab esile tuua rahvusvaheliste suhete kohta? Millistest riikidest külastasid Tartut kõrgetasemelised delegatsioonid?

Tartut külastas 90 kõrgetasemelist delegatsiooni 1400 külalisega 20 riigist. See kõik on sündinud koostöös partneritega kultuuriministeeriumist, välisministeeriumist, Eesti saatkondadest maailmas ja välissaatkondadest Eestis. Kindlasti oli ajalooline Soome presidendi Alexander Stubbi Tartus viibimine riigivisiidi raames ja kõne Tartu ülikooli aulas.

Esimest korda ajaloos pidasid oma töökohtumise tiitlit kandvas linnas Euroopa Liidu kultuurikomitee liikmed ehk inimesed, kes igapäevaselt arutavad läbi kultuuripoliitika küsimusi ühenduse tasandil ja kaitsevad liidus oma riikide huvisid.

Tähelepanuväärne oli kindlasti 120 Eesti aukonsuli saabumine Tartusse võidupüha ajal ja osavõtt laulupeost, mida austas peale Eesti presidendi ka Läti president Edgars Rinkēvičs.

Tartut on tiitliaastal külastanud Soome, Läti, Leedu ja Poola kultuuriminister, Tšehhi asekultuuriministrid, arvukalt eri linnade delegatsioone, suursaadikuid ja kolleege teistest kultuuripealinnadest. Olen kõige selle ettevalmistamisel ja korraldamisel lõputult tänulik oma suurepärastele kolleegide väikesest, aga väga töökast rahvusvaheliste suhete tiimist.

Kui palju suurenes Tartut külastavate turistide hulk ja kas kohale saabus eeskätt kodumaine turist? Kui palju külastas Tartut välisturiste?

Praeguse teadmise järgi oli kultuuripealinna ürituste peamine külaline ennekõike kodumaine turist, see oli ka meie plaan. Arvestades meie asukohta ja ühendusi, prognoosisime väliskülastusi 10% ühest miljonist ja selle me ka saavutame. Näiteks võrreldes eelmise aasta sama ajaga on Lõuna-Eestis välisturiste 15% rohkem. Rahvusvahelisest vaatest peame arvestama, et Eesti pole enam odav sihtpunkt, meie hotellikohad on päris kallid ja meile ei tule enam külalisi Venemaalt, nagu tuli enne sõda.

Teisalt on mul hea meel, et oleme oma fookusriike valides olnud loogilised ja teinud välisturundust just seal, kust on tulnud praeguste teadmiste juures ka kõige enam külastajaid: Soomest, Lätist, Saksamaalt ja Ühendkuningriigist. Kuna oleme olnud hästi nähtavad meie fookusriikide meedias, võib varasemate kultuuripealinnade kogemuse varal arvata, et oleme populaarne sihtpunkt ka tiitliaastajärgsel ajal.

Tartusse saabumise viisidest: kuidas välisturistid kohale tulid? Lennuk ja buss või rong Tallinnast? Selles mõttes olid ülejäänud kaks kultuuripealinna ehk Norra linn Bodø ja Austrias Bad Ischl isegi raskemini ligipääsetavad…

Mäletan selgesti Tartu 2024 kandidatuuritiimi juhtimise ajast, kuidas varasemad kultuuripealinnad kordasid: suhelge oma suurte strateegiliste partneritega, et kõik infrastruktuuriinvesteeringud saaksid enne tiitliaastat valmis. Tartu-Tallinna raudtee remondist me siiski ei pääsenud, mis oli kahetsusväärne, sest just Euroopa külalised eelistatavad raudteetransporti. Positiivselt poolelt: meie partner Lux Express kasvatas reisijate arvu 100 000 reisija võrra. Pärast Venemaa segajate intsidenti toimub lõpuks ka Tartu-Helsingi lennuliin, peagi teeb oma esimese proovisõidu ehk ka Tartu-Riia reisirong. Kavatsen kindlasti Tartust rongiga Riiga sõita.

Millistes välismaistes kanalites ja väljaannetes Tartu 2024 programmist, Tartu linnast ja Lõuna-Eestist räägiti?

Millalgi muutus välisajakirjanike külaskäimine, intervjuude andmine või intervjueeritavate soovitamine igapäevaseks asjaks. See oli meie turundus- ja kommunikatsioonitiimi ning agentuuride mahukas töö. Meist on ilmunud lood The Guardianis, The Independentis, The Telegraphis, Der Spiegelis, Deutsche Welles, National Geographicus, Yles, Helsingin Sanomates, Austria rahvusringhäälingus (ORF) ja mujal.

Ise andsin pikemad usutlused just Austria rahvusringhäälingule ja National Geographicule. Eriti hea meel on, et Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurikorraldajad said nähtavaks välismeedias. See näitab, et oleme tähelepanuväärne sihtpunkt ja meil on maailmale midagi erilist pakkuda.

Milline oli tagasiside (välis)külalistelt/turistidelt? Kas Tartust ja Lõuna-Eestist võiks saada rahvusvahelise kohtumise paik?

Tagasiside on olnud väga hea, tagasitulek oleneb paljuski meist endast. Meie ühendustest, teeninduskultuurist, toidu kvaliteedist, pisikestest asjadest nagu lahke sõna, naeratus või lihtsalt inimlik suhtumine. Võin oma kogemuse põhjal öelda: kõikide nimetatud märksõnade poolest saame paremaks muutuda.

Kultuuri mõttes on kõige olulisem originaalne ja kvaliteetne pakkumine. Kindlasti peab meil olema ka 2025. aastal ja edaspidi kõrgetasemelist ja üllatavat programmi. Oleme ennast Euroopa tasandil teatud kuvandiga edukalt esitlenud, kuidas nüüd aga saavutatuga edasi minna? Kõlab karmilt, aga selles mõttes ei tohi meie protestantlik tööeetika katkeda: tiitliaasta oli äge, aga see argument enam paljuski ei päde, see on möödas.

Peame edasi töötama ja tihedas konkurentsis mõtlema, mida pakkuda järgmistel aastatel, kuidas saadud kogemust ja sidemeid ära kasutada. See on küsimus kõigile Tartu ja Lõuna-Eesti loojatele ja teenusepakkujatele. On see mõni üleeuroopaline suurprojekt, ja kui, siis milline projekt ja kunas? Võib-olla on see Tartu tuhande aasta juubel, mis on kindlasti märgiline daatum.

Milliseid üritusi esile tõstaksite? Märkimisväärne oli kindlasti „Rahamaa“ lavastuse ühisprojekt, aga ka Jaapani ülikuulsa kunstniku Ikeda näitus, mida veel mõnda aega ERM-is vaadata saab…

Igaühel on oma lemmikud. Oma valdkonnast tooksin esile need sündmused, mis laiemale publikule näha ei olnud. Näiteks jääb mulle igaveseks meelde, kuidas sõitsime 2023. aasta vananaistesuve öös, kleepsubuss täis Euroopa kultuuripealinna võrgustiku liikmeid, ERMi-st Tallinna ja esimest korda kõlas külalistele eksklusiivselt NOEPi „Young Blood City“. Kuidas kolleegid kaasa laulsid ja meie üle rõõmu tundsid.

Või minu kõige respekteeritumate Euroopa kolleegide komplimendid Vanemuise vastuvõtuprogrammi eest enne kultuuripealinna avatseremooniat selle aasta jaanuaris: nad arvasid, et on vanade kaladena kõike näinud, aga leidsid enda üllatuseks, et sellist kunstilist ja korralduslikku taset siiski mitte… Need momendid ja uhkus oma tiimi üle pakuvad erilist rahuldust.

Millised olid märkimisväärsemad momendid laiemalt?

Olen uhke Tartu 2024 tiimi üle. Kultuuripealinn pole jalgpalli EM ega isegi Eurovisioni lauluvõistlus, aga teda ei tohi ka alahinnata. See on siiski tuhandete kultuuriloojate akumuleeritud energia ja soov näidata ennast kõige paremast küljest. Samuti märkimisväärne rahasüst sektorisse. See on paraja suurusega ettevõtmine, mille oleme võimelised kvaliteetselt välja kandma. Ja me oleme sellega hästi hakkama saanud! Tunnen siirast rõõmu, et mu kolleegid Tartu 2024 tiimist on suutnud seda projekti eri tasanditel nii kenasti koos hoida. Eriti, kuna ma tean, kui keeruline on see olnud mitmel pool Euroopas.

Kas miski valmistas ka pettumust? Ilmselgelt ei saanud kõik täielikult plaani järgi minna. Mida võiks järgmine kultuuripealinn oma teekonnal vältida?

Mitte kunagi ei saa kõik minna nii, nagu loodad. Aga mis sellest enam. Mina olen alati valmis oma vigu tunnistama, ma ei ole kindlasti eksimatu. Loodan, et mõned valikud, mida on kritiseeritud, nt Tartu 2024 arendusprotsess, tõestavad end veel tulevikus.

Üks asi, milleta ei saa siin ega kusagil mujal Euroopas ei nüüd ega tulevikus, on poliitiline toetus. Olles selle projekti kõige vanem liige, tahan kogu teekonna eest kiita kõiki toetavaid poliitikuid Tartus, Lõuna-Eestis ja riiklikul tasandil – arusaamiseta, mida selline projekt ühele linnale või piirkonnale tähendab, sellised rahvusvahelised koostööd ei sünni.

Kas on teada, millal Eesti linn taas kultuuripealinnaks saab pürgida? Kui Tallinnal oli see tiitel 2011. ja Tartul tänavu, siis kas järgmine kord valitakse Eestist kultuuripealinn 2037. aastal?

Arvutades peaks olema loogiline aeg 2036.–2038. aastal. Praegu on 2033. aastani teada riigid, kus konkurss toimub. Järgmised riigid ja nende roteerumise peaks määrama kultuuripealinnade valimist ja ettevalmistusi puudutav uuendatud Euroopa Liidu otsus, mille Euroopa Komisjon avaldab järgmisel aastal. Aeg lendab väga kiiresti: tegelikult pole paha Eesti linnadel ja piirkondadel tasapisi sellele võimalusele mõtlema hakata. Tean Euroopa linnu, kes juba kandidatuuriks valmistuvad, ehkki nende uus võimalus tuleb samuti alles 2030-ndate lõpus.

Milline on Tartu 2024 kuvand väljaspool Eestit, nt Euroopa kultuuripealinnade võrgustikus, Euroopa Komisjonis jne?

Kuvand on väga hea, aga see on nõudnud ka palju aega ja vaeva. Tartu, Bad Ischl ja Bodø olid esimesed Euroopa kultuuripealinnad, kes esitlesid 2023. aasta sügisel oma programmi Brüsselis Euroopa Parlamendis, detsembri alguses räägime oma lõppenud tiitliaastast taas Euroopa Parlamendi kultuurikomisjoni ees. Hinnatakse meie täpsust, konkreetsust, usaldusväärsust. Meid on korduvalt kultuuripealinnade võrgustikus oma sündmuskorraldusega eeskujuks seatud. See on ühe organisatsiooni rahvusvaheliste suhete juhile kõige suurem tunnustus.

Rahvusvahelised suhted ja edu nendes on kindlasti ka Eesti julgeoleku garantii. Kuidas on Tartu 2024 sellele kaasa aidanud?

Iga sõber, iga partner, iga Tartus või Eestis kogetud positiivne hetk võib olla määrav, kui aeg on keeruline. Kas tuleme meelde? Millisena me tuleme meelde? Kas läheme korda? Kas meist lastakse lahti või arvatakse meid omade hulka? Oleme kultuuripealinna tiimiga 2017. aastast tegutsenud selle nimel, et jääksime positiivselt meelde ning läheksime oma sõpradele ja partneritele välismaal korda. See on rahvusvahelisest vaatest kultuuripealinna üks põhilisi eesmärke.

Palju õnne ka Euroopa kultuuripealinnade eksperdikomisjoni liikmeks valimise puhul. Tegemist on suure tunnustusega Tartu 2024 projektile, aga kuidas lugejale n-ö lihtsas keeles selgitada, millega komisjoni liige tegeleb? Liikme ametiaeg on aastatel 2025–2027, seega seda Eesti järgmise kultuuripealinna projekti alguspunktiga siduda ei saa?

Suur tänu. Püüan mulle pandud ootusi võimalikult hästi õigustada.

Igal aastal toimub Euroopa kultuuripealinna konkurss vähemalt kahes riigis ja nii tekib igal aastal juurde vähemalt kaks kultuuripealinnaks valitud linna. Need linnad hakkavad tiitliaastaks valmistuma, ettevalmistused kestavad vähemalt neli aastat. Euroopa Komisjoni kokku kutsutud ekspertide kogu ehk paneel valibki nende riiklike konkursside käigus tulevasi kultuuripealinnu ja ühtlasi monitoorib tiitliaastaks valmistujate ettevalmistusprotsessi. Loeme hoolikalt taotlusi, külastame kandidaatlinnu ja teeme valiku. Seireprotsessis loeme raporteid ja anname korraldavatele tiimidele soovitusi ja tagasisidet.

Eestist valitud kultuuripealinn võiks selguda 2032. või 2034. aastal ja kanda oma tiitlit 2036. või 2037. aastal. Mina ei tee oma plaane nii kaugele ette. Euroopa kultuuripealinn on olnud mu senise elu kõige ettemääratum projekt, kogu selle teekonna jooksul jätsin endale võimaluse alati kõrvale astuda. Tähtis pole mitte mina, vaid see teekond ja selle mõju.