Mikko Fritze: kultuuripealinnu Tallinn 2011 ja Tartu 2024 on raske võrrelda – muutunud on nii maailm kui ka meie ise

Kui Te täna kõnniksite Tallinnas ringi ja vaataksite selles linnas toimuvate kultuuriürituste kavasid, siis kas kuskil võiks olla veel tunda kultuuripealinna Tallinn 2011 hõngu?

Eks ikka on, eriti minule. Ma ju mäletan paljusid asju, isegi kui neid enam pole. Põhuteater Rannamäel näiteks oli unikaalne jätkusuutlik arhitektuurimonument, mis avas uusi vaateid ja võimalusi, perspektiive merele. Praegugi on alles näiteks heliskulptuur „Cromatico“ lauluväljakul – see on ikka sama ilus! Aastal 2011 sai see Eesti betoonehitise preemia ja sellele on eestlaste kätega järglasi valmistatud Soomes, Islandil ja Jaapanis.

Lisaks mõjutas kultuuripealinna kunstiline programm: Estonian Music Week sai omal moel alguse Tallinn 2011 kaudu. Ka Pimedate Ööde filmifestival ja viis aastat varem avatud Kumu said tänu kultuuriaastale tugevalt hoogu juurde. Ja eks neid algatusi oli veel palju rohkem!

Mis on peale Tallinn 2011 linna jäänud alles? Euroopa kultuuripealinna juhtmõtteks olnud „Merele avatud“ on saanud küll ehk tähendust juurde: enam ei mäletagi, kui suletud ja unaruses olid toona linna parimad vaated!

Avati Kultuurikilomeeter ja see muutis tallinlaste suhet merega (praegu on selles kohas sõidutee). Mere äärde tekkisid erinevad sündmused ja kohad. Tekkis Kalaturg, mis on siiani alles, suuremalt hakati pidama Tallinna merepäevi ja neid peetakse nüüd päris suurelt. Noblessneri valukojas hakati lavastama, esimene oli rahvusooperi Wagneri „Parsifali“. Tekkis Kultuurikatel ja Meremuuseumis avati suurejooneliselt vesilennukite angaarid, mis on ainulaadne muuseum ning ürituste korraldamise pind.

Kas ja kui palju vaatlesite Tartu kultuuripealinnaks olemist eelmisel aastal? Kas osalesite ka mõnel üritusel?

Ma käisin avatseremoonial ja see oli minu arvates hea. Show oli suur ja huvitav ja nii mitmekülgne, et isegi külm ei hakanud. Väga tore oli see, kuidas inimesed nautisid õhtul pärast avaetendust tantsides minekut Eesti Rahva Muuseumisse. Seal pidu ja tantsimine jätkus ja Tartu kutsus kõiki inimesi osalema. 

Mulle meeldis ka Autovabaduse puiestee, sest nii lihtsa ideega saab suuri muudatusi linnas teha. Oli näha, et inimesed nautisid seda. Loomulikult meeldis mulle ka saunafestival „Alasti tõde“, väga meeldis! Meeldis veel see, et keskenduti ka puuetega inimestele ja anti neile ruumi nii kunsti eksponeerimisel kui ka sündmuste ligipääsetavuse suhtes.

Kas oskate ehk esile tuua, mis on suurimad sarnasused ja erinevused eestlaste korraldatud kultuuripealinnadel?

Tallinn 2011 oli esimene kord, kui Eesti üldse sai Euroopa kultuuripealinna staatuse. See toimus vaid mõni aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist (2004) ja euro kasutuselevõttu (2011). Tallinn kasutas seda projekti osalt oma ja Eesti (kultuuri) positsiooni kinnitamiseks ja tuntuks tegemiseks Euroopas. 

Tartu 2024 tuli aga palju küpsemas olukorras: Eesti on juba tuntud digiriik ja aktiivne Euroopa kultuurielus. Tartu rõhk ei olnud mitte niivõrd riigi tutvustamisel, vaid pigem regionaalsel arengul, aga ka jätkusuutlikkuse ja rohepöörde väärtustamisel.

Tallinn 2011 keskendus pealinnale, selle rahvusvahelisele kuvandile. Samas oli programm ikka kohalik, meil oli juhtmõte „Kultuuripealinn on sinu nägu!“. Tallinn 2011 ei olnud ühe aasta suur festival, mõeldi ka jätkusuutlikkusele ja sellele, et üritused kasvaksid välja oma loomulikust keskkonnast. 

Tartu 2024 oli väiksema linna projekt, mille eesmärk oli tugevdada Lõuna-Eesti piirkonda tervikuna, mitte ainult üht keskust. Programmis oli seega väga palju kogukondlikke ja hajutatud sündmusi.

Tallinn 2011 kandis juhtmõtet „Mereäärsed lood“ („Stories of the Seaside“), mis seostas Tallinna ajalooliselt mere ja avatud linnaga. Tartu 2024 juhtmõte oli „Ellujäämise kunstid“ („Arts of Survival“). See keskendus keskkonnale, jätkusuutlikkusele, kogukondlikkusele ja inimeste oskusele elada muutuvates tingimustes.

Tartu 2024 rõhutas kestvat mõju kogukondadele, rohelisi praktikaid ja kohalike kaasamist. Eesmärk polnud ainult ehitada või pidada suuri üritusi, vaid jätta maha pikaajaline muutus kultuurivõrgustikes ja piirkondlikus koostöös.

Millised võiksid olla Tartu 2024 edulood, muutused ja uued ettevõtmised, mille muutusi saame ka tulevikus näha? Mis need on?

Ma ei ole õige inimene, et vastata sellele küsimusele, aga selge on, et mõned inimesed ja institutsioonid said hoopis uusi ja suuremaid (mitte ainult rahvusvahelisusele mõeldes) kogemusi, mis neid edasi viib. 

Kultuuripealinn loob alati uusi koostöökogemusi, -elamusi ja -suhteid. Tartu on nüüd Euroopas ja ka üle Eesti selgelt tuntum ning see on abiks kasvõi Tartu Ülikoolile.

Tartu 2024 tutvustas Euroopa kultuuripealinna aasta tulemusi ja mõju Kultuurikompassi foorumil „Kas me sellisest kultuuripealinnast unistasimegi?“. Loe kokkuvõtteid Eesti Päevalehest ja vaata foorumi ettekandeid järele Tartu 2024 YouTube’i kanalilt.