Liigu otse sisu juurde

Mait Patrail: Olen ikka eestlane, kuigi mõned saksa kombed on juurde tulnud küll

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 vestles Eesti käsipalluri Mait Patrailiga, kes jagas oma mõtteid oma sportlaskarjäärist, oma Põlva juurtest ja elust Saksamaal. Mis on profispordis ellujäämise saladus? Loe lähemalt värskest intervjuust.

13. dets. Kaidi-Lisa Kivisalu


Mait Patrail. Fotod erakogust.


Sa oled juba aastaid mänginud kõrgtasemel käsipalli välismaa liigades, viimased 11 aastat lausa maailma tugevamaiks peetavas Saksa Bundesligas. Mis on sinu hinnangul profispordis ellujäämise saladus?

Kõige tähtsam on ikka terve olla. Keha peab vastu pidama. Kui sul tulevad kiiresti paar suuremat vigastust, siis on raske neist tagasi võidelda. Selleks pead vaimselt väga tugev olema. Mul läks algul hästi, alles 2014. aastal sain esimese suurema vigastuse. Viimastel aegadel on neid küll rohkem olnud, aga eks vanus annab tunda. Tuleb treenida, olla vormis ning ka korralikult magada.

Mentaalne pool on tippspordis alguses väga keerukas. Esimesed kolm aastat Šveitsis olid minu jaoks hästi rasked. Kodust lahkumine ja sõprade ning pereliikmetega hüvastijätmine oli minu jaoks keeruline. Väga tähtis roll on tugiinimestel, kes sind aitavad. Mul neid toona ei olnud. Siis sõitsin vabadel hetkedel tagasi koju, sest oli vaja perekonda näha. Aastatega tekib harjumus ja oskad end tervena hoida.

Sinu sportlasteekond on viinud sind kodust kaugele. Hetkel mängid Saksamaal. Kui tihti käid kodus ja mis toob sind siia tagasi?

Jaanuari alguses on meil kaks nädalat ja suvel kuu puhkust. Need on ainukesed võimalused tavahooajal Eestisse tulemiseks. Teised võimalused on koondisenädalad, kuid siis olen enamasti Tallinnas. Pere ja sõbrad tulevad mänge vaatama, kuid Lõuna-Eestisse satun praegu harva. Nüüd eelmisel suvel sai küll käidud mu õe pulmas. Selliste tähtpäevade puhul võtad loomulikult selle aja. Eks nüüd on laps ka veidi suurem, mistõttu soovime talle rohkem Eestit näidata.

Sa oled juba väga kaua Saksamaal elanud. Kas tunned ennast juba poolsakslasena?

See on hea teema! See on meil üpris tihti peale trenni riietusruumis jutuks. Näiteks vahepeal ütlen tiimikaaslasele, et sa oled tüüpiline sakslane. Nad alati vastavad, et kuule, oled siin juba 12 aastat olnud. Sul on saksa naine, saksa koer, saksa laps. Selle peale ütlen, et ei, lapsel on Eesti pass, aga naise ja koeraga olen nõus. Olen ikka eestlane, kuigi mõned saksa kombed on juurde tulnud küll.

Sakslased võtavad inimesi päris hästi vastu. Üks asi, mis mind siin rõõmustab, on see, et vanemad, pensionieas inimesed saavad tihti kokku. Nii palju istutakse koos, juuakse kohvi ja süüakse kooki. Eestis on vanaemad-vanaisad üksinda kodus ja ootavad lapsi külla. See on kurb vaatepilt. Näen, kuidas Saksamaa on rohkem selles osas edasi arenenud.

Teatavasti on tippspordis eestlaste osakaal pigem väike. Võib juhtuda, et puutud kokku paljude inimestega, kes pole meist midagi varem kuulnud. Kuidas sa meie kodumaad tutvustad?

Eks see oleneb, kuna inimesi näed. Kui kohtud talvel, siis sageli uuritakse ilma kohta. Siis peab ütlema, et Eestis on kõvemad miinuskraadid. Muidu, kui küsitakse, kust ma tulen ning vastan, et Lõuna-Eesti väiksest linnast Põlvast, siis loomulikult pole sellest keegi kuulnud. Seletades üritan Tartu kaudu minema hakata, kuna see on ülikoolilinn ja suuruselt teine linn. Tallinnat teatakse, Tartut siiski hästi vähe. Ka Balti riigid võivad tekitada segadust. Riia, Vilnius, Tallinn tulevad meelde, kuid paljudel võivad segamini minna, et mis riigi pealinnaga on tegu. Tavaliselt saab öelda ka, et Eesti on hästi roheline, meil on palju metsa, järvi ja puutumata loodust.

Kui sa peaksid välismaalase Lõuna-Eestisse tooma, siis kuhu sa nad viiks?

Ma algul kutsuksin nad enda juurde Mikko talusse, kus mu vanemad on hästi palju tööd teinud. Seal on ilus aed, palju rohelist ja huvitavat. Kindlasti viiksin nad Taevaskotta, isegi Mammaste suusarajale, sest seal saab hästi trenni teha. Mul on tiimikaaslane Hispaaniast, kes pole kunagi isegi lund näinud – temale võib suusatamine küll raske olla! Tartusse läheksime sööma, kuid peaksin õe või sõprade käest nõu küsima, et mis uued huvitavad kohad on vahepeal juurde tekkinud.


Milline kultuuritarbija oled sina? Teadupoolest on sport ka kultuur, kuid millised on su kultuurihuvid väljaspool väljakut?

Viimased kaks-kolm aastat pole kahjuks olnud palju võimalusi kultuuri tarbimiseks. Koroona ja lapse sünd tegi selle keeruliseks. Naine tahtis hiljuti Backstreet Boysi vaatama minna, kuid me ei suutnud aega klappima panna. Hannoveris olles käisin palju kontsertidel. Kui mõni suurem bänd tuli kohale, siis käisin vaatamas. Paar korda sai koos naisega isegi balletti vaatamas käidud! Ka paar komöödiat sai vaadatud. Pean ütlema, et välismaalasena oli saksa huumorist veidi raske aru saada. Eks see on midagi sarnast, kui keegi peaks Võrusse tulema – ka siinsetest naljadest on välismaalastel raske aru saada.

Kui kursis oled Eesti spordieluga?

Jälgin seda tihti. Mu paljud sõbrad tegelevad käsipalliga või muu spordiga. Kui suhtleme, siis räägime alati spordist – käsipallist, korvpallist, jalgpallist, võrkpallist. Olen kursis koondiste tegemistega. Jälgin palju ka Maicel Uibo tegemisi – temagi on lõunaeestlane Põlvast.

Mis on sinu arvates Põlva saladus, mis on teinud sellest kohast Eesti käsipalli kantsi?

Serviti on peaaegu iga aasta meistritiitli peale võidelnud, see kindlasti on üks punkt. Kui kunagi sai koolis käidud, võis julgelt öelda, et kolmest inimest kaks oli käsipalli trennis käinud. Paljud teavad seda spordiala, teavad reegleid. Kui tuttavad käivad ka seal, siis väikses linnas loob see ühist teed. Paljudel põlvakatel on tänu käsipallile alati millestki omavahel rääkida. See on ühine teema, mis meid seob.

Spordi tegemisega käib kaasas tugev rutiin ja distsipliin. Kuidas valmistad end pikaks hooajaks ette?

Kui hooaeg saab läbi, siis esimesed 7–10 päeva ei taha ma mitte midagi teha. Mulle meeldib mere ääres olla ja seal lihtsalt olla, lihtsalt vedeleda! Siis hakkad rahulikult liigutama ennast. Mulle meeldib näiteks tänavakorvpalli või rannavõrkpalli mängida. Siis hakkan hommikuti jooksmas käima ning jõusaali külastama. Käsipalli üritan paar nädalat mitte puudutada, et olla hooaja alguseks motiveeritud. See on minu plaan, minul on puhkust vaja. Peab kuulama oma keha ja tegema, mida see hetkel vajab.

On sul enne mänge kindel rutiin, mida sa pead läbi tegema?

Viimasel kahel aastal on see raske olnud. Laps ütleb, mida tegema pead. Ma tahan enne mängu poolteist tundi magada, aga kui laps tuleb tuppa, pole seda võimalik teha. Nii lihtsalt on. Vanasti oli algas ettevalmistus üks päev varem. Nüüd dikteerib selle aja laps. Toidu pool on rutiinis väga tähtis, näiteks enne mängu söön alati kala. Vaatan ka mängupäeval pool tundi vastase mängu videot, et kõik asjad oleks meeles. Videoanalüüs on 15 aasta jooksul väga palju arenenud. Loomulikult on paar rituaali ka: üks sokk tuleb enne jalga panna, üks käsi tuleb enne teipida.

Mait Patrail on Põlvast pärit käsipallur. Põlva vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.