Liisa Ojaveer: Rõhutan alati oma tegevustes koostööd – üksi ei tee mitte midagi

Liisa Ojaveer. Foto: Mana Kaasik

Sa oled alates juunist Tartu 2024 rahvusvaheliste partnerlussuhete koordinaator. Räägi lähemalt, mida sa hakkad sihtasutuses tegema.

Olen selle toreda meeskonnaga liitunud ja selle üle on mul väga hea meel. Minu töölaual on kõik, mis puudutab rahvusvahelisi partnereid. See tähendab Euroopa kultuuripealinna fookusriikidega suhtlemist, koostööd saatkondadega ja erinevate võrgustikega.

Sinu peamised töökogemused pärinevad avalikust sektorist. Oled töötanud Eesti Instituudis, Vabariigi Presidendi Kantseleis, Välisministeeriumis ja Kultuuriministeeriumis, Riigikogu Kantseleis ning Eesti Vabariigi suursaatkonnas Helsingis. Praegu oled ametis Haridus- ja Teadusministeeriumis. Mis innustas sind liituma Euroopa kultuuripealinna ettevõtmisega?

Kui töötasin kultuurinõunikuna meie saatkonnas Helsingis, avastasin, et kultuuritöö on üks maailma toredaimaid töid. Asi võib ka olla minu perekondlikus taustas. Mu vanaema oli näitlejanna. Olen eluaeg tahtnud teatris olla, isegi näitlejaks saada, kuigi see ei õnnestunud. Ma armastan kauneid kunste. Ma armastan ka Tartut, kus veetsin ülikooliaastad.

Euroopa kultuuripealinnast osavõtmine on kord elus võimalus. Sattusin juhuse tahtel kultuuripealinna meeskonda koolitama ja nägin neid säravaid silmi. Kui see pakkumine tuli, olin rõõmuga nõus.

Mida saab avalikus sektoris tegutseja õppida kultuuriinimestelt? Mida võiksid omandada loovisikud diplomaatidelt?

See on väga põnev küsimus. Täpseid juhiseid ei ole võimalik anda. Avalik sektor ja loovisikud peaksid veelgi rohkem koostööd tegema. Ma arvan, et kuskil on tekkinud hirmud, et ametnikkond on liiga bürokraatlik ja nendelt paindlikku suhtumist ei leia. Me saaksime mõlemad olla teineteisele heas mõttes kasulikud. Ma rõhutan alati oma tegevustes koostööd – üksi ei tee mitte midagi.

Kultuurinõunikuna suursaatkonnas õnnestus tutvuda ja sisukat koostööd teha paljude kunstnike, kirjanike, muusikute, teatri- ja filmitegijatega. Nende seas on väga palju andekaid inimesi, kelle rahvusvaheline edu teeb Eesti suuremaks. Kultuuridiplomaatia omakorda aitab uksi avada ja hoiab suhteid ka kõige keerulisemates olukordades.

Missugune kultuuritarbija oled sina? Millised sündmused või kultuurinähtused sind kõige enam paeluvad?

Võin öelda, et olen emotsionaalne kultuuritarbija. Teater on kahtlemata üks mu lemmikutest, aga vahel ma tüdinen ja lähen täiesti teist valdkonda avastama. Viimasel ajal kõnetab mind palju klassikaline muusika. Eesti on muidugi ka parim riik, kus sellest osa saada. Elan oma lapsepõlvekodus, kus on vanaema kingitud tiibklaver. Väikesed kodukontserdid andekate solistidega on nagu salaaed, mis pakub alati elamuse.  

Euroopa kultuuripealinna aastal tahaksin eelkõige, et Tartu ja Lõuna-Eesti saaksid väärilist tähelepanu. Siin on väga palju asju, mille poolest oleme maailmas ainulaadsed. Lisaks väärikale ajaloole ja kultuurile on meil puhast loodust ja palju andekaid inimesi. Kahjuks väga paljud ei tea sellest veel, me peame ennast rohkem tutvustama.

Mida tähendavad sulle Ellujäämise Kunstid? Millised seosed ja teemad tulevad esimesena pähe?

Eesti on nii väike. Meie keel on väga väheste inimeste suus. Meie säilimine ja kuulda olemine mujal tähendab tohutut tööd. Selleks on Euroopa kultuuripealinna võimalus väga oluline. Me oleme väikesed, aga vaimult suured – see on Ellujäämise Kunst.

Viimaseks, mis on sinu esimesed sammud pärast ametisse astumist?

Esimeste sammudena hakkan tegelema nende riikidega, mis on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 fookusriigid. Augustis on ees koosolekud soomlaste ja inglastega. Hea meelega löön kaasa kõiges, kus kasulik saan olla. Nagu varem ütlesin, üksi ei tee midagi. Kui valmistad midagi tõsiselt ette, siis tulemus tuleb palju parem. Mul on väga suur rõõm, et saan selles töös osaleda. Praegu ei ole liiga hilja, ei ole ka liiga vara. On täpselt õige aeg.