KULTUURIPEALINN VIIS VIHTLEMA. Tunnustatud kunstnikud väisasid Lõuna-Eesti suitsusaunu

Laura Põld. Foto: Marek Mäemets

Kuidas Sa suitsusaunaresidentuuri sattusid?

Sain projekti kuraator Ann Mirjam Vaiklalt kirja küsimusega, kas ma ei sooviks liituda. Kuna mõte tundus veidi jabur ja täiesti vastupidine minu tavarutiinile, otsustasin osaleda.

Kuidas residentuur reaalselt ellu viidi?

Plaan nägi ette käia erinevates Lõuna-Eesti suitsusaunades. Ööbisime alguses kunstnik Timo Tootsi juures Otepää külje all Maajaamas, kus olid head võimalused residentuuri sisse elada. Ülemisel korrusel saime magada, all oli ühisruum köögiga. Veetsime kolm nädalat koos ja sel ajal tekkis tavalisest väga erinev elurütm. Meil oli ühine kindel päevakava ja Ann Mirjam Vaikla koostatud programm.

See oli siis kunstnike reality-show?

(Naerab). Kuidagi oli jah kokku pandud ebaharilik meediahuvi ja intiimne saunaskäimine. Kohal käis küll Tartu 2024 filmijad, aga mitte nii, et klipp oleks hiljem kohe ETV`s eetrisse läinud.

Millised olid esimesed kogemused?

Käisime saunas Haanjas Mooska talu perenaise ja pärimuse vahendaja Eda Veeroja juures. See oli kõige põhjalikum saunaskäik ja kõige rituaalsem kogemus. Jäime hommikul hiljaks, olime tundmatuse ees veidi ärevuses. Oluline oli, et et tervitaksime sauna ja paneksime puud koos alla. Eda rääkis saunas käimise tähendusest pikalt.

Suits tõusis kütmise ajal põrandast veidi kõrgemale ja saime selle all põrandal lamada. See oli hästi visuaalne kogemus, mustad seinad ja valge suits, mis oli kogu aeg eri kujuga, nende vahel hõljumas. Suitsu oli hästi rahustav vaadata, see oli lihtsalt nii ilus! Muidugi läks mul süda öösel pahaks ja pea hakkas valutama (naerab).

Kuidas Eda saunas sündmused edasi arenesid?

Alustasime kütmist hommikul üheksast ja neljaks sai saun valmis. Käisime metsajalutuskäigul energiat kogumas ja siis kupatati meid külma vette, kuhu mina ei suutnud minna. Tegime saunas neli sessiooni. Ühel sessioonil oli oluline esivanemate ja tulevaste põlvkondadega kontakti saamine ja teisel näiteks tänamine. Jõime taimeteed, alkohol polnud lubatud. Kogesime vahetult sauna ja olime samal ajal justkui õpilased. Ma polnud varem saunas nii käinud, et seda käimist kogu aeg mõtestataks. Läksime ööseks pärast Maajaama tagasi, oli väga palju asju, mida läbi mõelda ja seedida.

Mida vaimselt kogesid, millised emotsioonid tekkisid?

Mul tekkis seal Eda saunas selline veider kurbus, rusuvad mõtted. Halvad emotsioonid, mis “ei kuulu mulle”, soovitas Eda “tagasi saata”. Mõned seigad ajasid meid naerma ka. Näiteks pidid naised mingil hetkel ajama jalad harki ja vihtlema, aga Kanada-Eesti gay`st kunstnikule Gary Markle`le ütles Eda, et ära sina nüüd seda tee. Gary ei saanud aru, miks tema seda teha ei tohi.

Residentuuri lõpus sain aru, et Lõuna-Eestis käik oli minu jaoks eksootiline, avanes justkui uks, see koht hakkas mind rohkem huvitama. See miski, mis on “meie oma”, vaimustas mind, samas tundsin end veidi lolli turistina. Meeltesse sööbis tõrvaseebi lõhn, oli ka teisi lõhnaelamusi. Suitsusauna kogemused õpetasid rohkem oma kehaga arvestama ja sellele tähelepanu pöörama.

Kus veel käisite?

Puutöömeister ja fotokunstnik Toomas Kalve suitsusaun oli ehitatud künka sisse nagu maakelder. (Koobassaunad olid Lõuna-Eestis levinud veel 19. sajandi algupoolel – J.Z). Seal kulub vähem puid ja saun on tuulekindel. Kalve abikaasa on Eesti maausuliste eestkõneleja Epp Margna. Sinna sattumise ajal oli just jalgpalli MM`i finaalmäng, mida nad perega üheskoos vaatasid. Sõime koos suppi, pereliikmed jõid saunas õlut, tegid neid tavalisi asju, mida Eda üldse ei lubanud.

Osad käisid ka jääaugus. Nad rääkisid oma saunast palju ja kiitsid, et see on igal juhul Soome saunast ägedam. Magasime pärast kunstnikega nende talu väikeses toakeses, kõik oli väga koduselt hubane.

Käisite ka residentuuri ajal Tartus Aura keskuse saunas? Milline võrdlusmoment tekkis?

Selleks ajaks olid minu taluvuspiir ja võimekus saunatajana kõvasti tõusnud. Pean ütlema, et Aura saun tundus meile juba üsna jama, kuigi oli suitsusaunaga võrreldes mugavam. 

Milline suhtlus teiste kunstnikega residentuuri ajal tekkis? Kas võiksid neid natuke iseloomustada?

See oli väga intensiivne kooselu vorm, tegime koos süüa ja pidasime sooje vestlusi. Meil käis ka külalisi. Anica Huck on pikalt töötanud kosmoseagentuuris European Space Agency, tal on teadlase taust. Ta oli kunstnikuna hästi motiveeritud, otsiv ja tahtis kõike kogetut kasutada ja pärast midagi luua. Ta tegi ka seda sauna asja sada protsenti kaasa. Ka Gary oli saunatamise koha pealt klass omaette, vihtles andunult ja käis jääaugus. Ta oli diplomaatiline ja ülitähelepanelik. Tõi puid, küüris nõusid, oli kogu aeg kohal ja abivalmis. Talle andis Maajaam lausa parima köögi korrashoidja diplomi. Meiega veetis palju aega ka kuraator Ann Mirjam Vaikla. See ei ole üldse iseenesest mõistetav, et ta koos kunstnikega seda kõike koges.

Kuidas residentuur lõppes? Kas jäid rahule?

Lõpupäeval kütsime ise Timo juures Maajaamas sauna. Suitsusauna kütmine on pikk protsess ja eeldab juba ka spetsiifilisi teadmisi. Kütmise kui töö vastu peab olema austus, mis on võrreldav keraamika-ahju kütmisega. Istusime koos külalistega ringis ja jagasime oma residentuurikogemusi. Eda saunast rääkisime me kõik kolm kogu residentuuri ajal, tema rituaalidel oli ikka suur mõju. Olen käinud eri riikides kunstiresidentuurides ligi kakskümmend korda, aga saunaresidentuur oli kindlasti üks erilisemaid.

Lisalugu

Kolm rahvusvahelist kunstnikku: Anica Huck (Itaalia-Saksamaa), Gary Markle (Kanada-Eesti) ja Laura Põld (Eesti) viibisid novembris ja detsembris Loov Euroopa programmi kuuluva projekti MagiC Carpets raames kunstiresidentuuris Lõuna-Eestis. MagiC Carpets ühendab 20 Euroopa kultuuriorganisatsiooni, mis võimaldab kunstnikele loomingulist keskkonda koostöös kogukondadega. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 liitus MagiC Carpets võrgustikuga 2022. aastal.

Tartu 2024 kunstilisest kontseptsioonist Ellujäämise Kunstid inspireeritud residentuuriprogramm keskendub esimesel aastal Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonile. Kohalikus murdes “suidsusannakombõ” on oluline osa Võru- ja Setomaa igapäevaelust. 2014. aastal arvati Võrumaa suitsusaun UNESCO vaimse kultuuripärandi sekka.