Liigu otse sisu juurde

Extended noorte kuues kohtumine: kas kõik on valmis

Lea Novikov Vaimse Tervise Festivali meeskonnast jagab oma muljeid.

Noorukid istuvad diivanitel.
14. märts

1. märtsil toimus kuues noorteprogrammi Extended kohtumine Tartu Aparaaditehase Armastuse saalis. Saabumine oli ajakava järgi kell 9.45 ning kerge hilinemisega algas mõni minut pärast 10.00 sissejuhatus. Viimse kohtumise rambivalguses visati pilk peale eelnevatele tegevustele ning püstitati kauaoodatud küsimus: kas kõik on valmis. Seejärel anti meeskondadele hetk aega, et heita pilk oma tugevustele ja nõrkustele ning mõninga kõhkluse saatel ka leiud laval vaatajaskonnale ette kanda. Räägiti nii võitudest kui murekohtadest, mida tundus olevat kaardistamatult palju. Sellegipoolest püsisid kõik meeskonnad positiivsed, lootusrikkad ning avatud tagasisidele.

Juba kohe-kohe kell 10.40 algas töö meeskonnaga, kus grupid jaotati ükshaaval erinevate spetsialistidega mitmetel valdkondadel vestlema. Läbi sai arutatud nii rahastus, tehniline produktsioon, reklaamimine, projekti kirjutamine kui ka vabatahtlike värbamine. See tund möödus erakordselt kiiresti, kuna ikka ja jälle jäi mõni sõna sekka saamata ning mure kahe silma vahele, kuid noori rahustas idee sellest, et abita keegi ei jää ning alati leiab kedagi nõu andma. Eriti tõstis meie meeskonna vaimu vastsaadud informatsioon uhiuutest ja paljutõotavatest projektidest, kust rahastust võimalik on leida. Nii leidsime ennast juba 11.45 nautimas auga väljateenitud pausi, kus sõime kohukesi, smuutisid ning muud head ja paremat, mida kasvavad noored ikka vajavad. Mugava diivani loovutamise ning toolide leiu järel valmistasime end vaimselt ette järgnevaks töötoaks.

Seekord oli Indrek Kornel teemaks võtnud vabatahtlike kaasamise, meid kergelt lohutades, et palju juttu ta ise ei räägi. Selle asemel utsitas ta meid kõiki ebaühtlasesse ovaali ning lasi kohalolijatel iga inimese nime karjuda. See pidavat olema teiste tagasiside nime omanikule. Järgnevad tund aega tegelesime projekte kirjeldava ning üles ehitava töölehega, millest muidugi mõista ei olnud puudu ka teiste tagasiside. Mõninga kodutööjäägiga suundusime kell 13.10 päeva kokkuvõttesse ning leidsime, et vajame kollektiivselt veel ühte kohtumist ning ka ajamuudatusi. Samuti jagas Angela Ader lahkelt tulevasi võimalusi muudele huvitavatele üritustele panustada.

Nii hakkas päev otsakorrale jõudma kell 13.30 Aparaaditehase vägagi huvitava tuuriga ning ka maitsva hilinenud lõunaga Kolmes Tillis. Soovitan kõigile hea meelega nende seenepitsat.

Kohtumisest võtan kogu meeskonnaga kaasa hea tuju, lootuse tuleviku osas ning kõheda hirmu ajapuuduse ees.