Tartu 2024 juht: nii mõnigi kultuuripealinna üritus kogub juba maailmas laialdaselt tähelepanu

(Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 2. detsembril)

2021. aastal kultuuripealinna juhiks valitud Kuldar Leis leiab, et aastaga võib rahule jääda ning eelkõige seetõttu, et võrreldes varem tiitlit kandnud linnadega on nii mõnigi asi edukamalt läinud. Küll aga näeb ta ka arenguruumi ning seda, mida oleks võinud targemalt ja teisiti teha.

Kui me aasta alguses kohtusime, siis sa ütlesid, et kõik töötavad täisvõimsusel ja niimoodi pikalt ei jõua. Kas nüüd on ainult aurud järel?

Eks ta käis lainetena, kuid aasta alguses toimunud avapidu oli tõesti meie enda väga keeruline produktsioon. Üks asi oli see, mis rahvale Emajõe kaldal näha oli, kuid selle taga oli peidus palju suurem hulk tööd. Lisaks sellele oli muidugi aasta peale veel mõningaid sarnase mastaabiga üritusi, kus kõigil tuli korraga panustada. Ma ise tõesti arvasin, et kuskil septembris läheb lihtsamaks, aga tuleb tunnistada, et pole läinud ja tempo on peal kuni lõpuni välja.

Me õppisime ka eelnevate kultuuripealinnade kogemusest ning nende jutt toetas seda mõtet, et veebruarist aprillini on rahulikum ning siis uuesti sügise saabudes, kuid tegelikkus oli siiski teine. See osa puudutas nüüd ainult tiimi. Teised kultuuripealinnad väitsid ka seda, et ka publiku poolelt tekib septembris väsimus, sest suvi on olnud pingeline ja nüüd on vaja jälle argielu elada. Taas, meie kogemus seda ei toeta, sest külastatavus jäi samaks, lihtsalt üritused kolisid siseruumidesse ning ühepäevaste ürituste asemel on näiteks näitused, mis kestavad kauem.

Seega kartus, et tiim jookseb sellise tempoga laiali, ei realiseerunud?

Õnneks mitte. Mul oli tegelikult kartus, et meie töötajatele tehakse välismaalt pakkumisi ning nad mõtlevad ette ja lähevad meie juurest enne aasta lõppu ära, kuid ka see pole realiseerunud. Tiim on alles ja selliste projektide puhul, mis kestavad peaaegu viis aastat, on tuumiku säilitamine üpris erakordne. Paljudel teistel kultuuripealinnadel pole nii hästi läinud ja see on suur väärtus. Kui vaadata meie programmi suurprojektide meeskondi, siis ka neil on palju lihtsam head tööd teha, kui põhitiim on alles.

Aga käid ja lobid siis juba mööda Eestit ja laia maailma, et vaadake, meil on praegu väga palju võimekaid töötajaid, kes varsti vabaks saavad?

Eks seda ikka küsitakse ja ma pean tunnistama, et meil on siin väga-väga ägedaid tegelasi, keda ootavad põnevad väljakutsed.

Nüüd on juba paslik teha ka kokkuvõtteid. Kui sa enda jaoks selle aasta kokku võtad, siis kuidas sa rahule jääd?

Loomulikult jään rahule! Keeruline on seda skaalale panna, aga põhiülesanded said täidetud ja see on kõige olulisem. Me olime väga rahvusvahelised, meil oli erinevaid sündmusi absoluutselt kõigile ning me olime üle kogu Lõuna-Eesti aasta läbi nähtavad. Neid punkte ei ole olnud kerge täita, sest kõigi nende saavutamiseks tuli mugavustsoonist välja astuda. Sageli ei minda oma projektidega rahvusvahelist koostööd otsima, kuid kultuuripealinn oli oluline impulss, miks seda teha. Lisaks on ju kiusatus ainult suvel suuri üritusi teha, kuid tegelikult on see oluline ka muul ajal. See vajab pidevat tuge.

Rahvusvahelisusest lähtudes, aasta alguses saite palju kirju ning ka ajakirjanduses oli juttu sellest, et miks te küll nii palju välisartiste siia toote ja mis kultuuripealinn te niimoodi olete. Kas nüüdseks on kasvõi näiteks Stingi või Bryan Adamsi kontsert ja Ryoji Ikeda näitus ERM-is seda suhtumist muutnud?

Siin on kaks poolt. Tihti on küsitud, kas kultuuripealinn on meile endale või me tahame siia tuua ka väliskülalisi.

Kas Eesti või Euroopa kultuuripealinn?

Jah, aga tegelikult on ju mõlemat pidi. Me peame programmi eelkõige oma rahvale pakkuma, aga mitte ainult seda, mis on kogu aeg olnud, vaid tooma siia ka rahvusvahelist mõõdet. Teha tuleb mõlemat ning kasutada nii oma artiste kui ka tuua neid välismaalt. Ideaalne on see, kui me loome uusi projekte, mis jõuavad ka välismaale.

On mingit lootust juba mõne projektiga?

Üks esimesi kandideerinud projekte oli lühifilmide kogumik „Metsik lõuna“, mille filmid tuuritavad praegu mööda Euroopat. Värske uudis tuli selle kohta, et lavastus „Rahamaa“ liigub Eestist välja ning ka Ryoji Ikeda läheb koos Eesti filharmoonia kammerkooriga Pariisi ühele põnevaimale lavale. Selliseid näiteid on palju. Ma arvan, et üks meie võtmetegureid oli avatud taotlusvoor, kus me ei käskinud kellelgi midagi konkreetset teha, vaid kõik soovijad said tulla ja osaleda sobivas vormis. Lõpuks tegime ise vaid mõne pakkumise, mis olid meie jaoks programmist puudu.

Eesti Laulu vaheklippides olid sketšid, kus Ott Sepp mängis kohalikku, kes võõraid siiakanti ei soovinud, ning Märt Avandi oli uusrändur, kes piirkonda avastab ja tahab kogukonda kaasata. Sa ütlesid, et kui aasta lõpuks saab mõni Ott Märdiks, siis on aasta korda läinud. Utreerin, aga kas lõpuks saite võõraid pelgavad inimesed oma paati?

Seda muutust ei saa teha nullist sajani, vaid see on pikem töö ja me peame lihtsalt seda teemat eriti Lõuna-Eestis esile tõstma. See on pidev protsess ja ma väärtustan pigem seda, et oleme suutnud mõned kohalikud, kes varem olid vaid ühele kultuurisuunale keskendunud, ka teistesse valdkondadesse tõmmata. See, kes käis varem ainult kinos või teatris komöödiat vaatamas, sai nüüd kultuuris kogeda laiemat spektrit. Võib-olla hakkasid nad rohkem kultuuri nautima, kuid seda on keeruline mõõta. Vähemalt enda sõprade pealt ma seda näen, sest nii mõnigi üritus tekitas neis ohhoo-efekti. Kasvõi seesama Ryoji Ikeda näitus tundus neile esmamulje järgi mingisugune väga sügav kultuur, mis neile ei sobi, kuid tegelikult kohale minnes tuli välja, et see sobib hällist hauani ning mõjutab kõiki. See on vaid üks näide, kuid see kehtib mitme ürituse kohta.

Kui nüüd natuke utreerida, siis tippartistide näitused, mis on tajutavad väga laiale inimmassile, võivad muuta kogu kultuuri nautimise skeenet ja inimesi paremaks teha. Põlvas oli erakordne üritus Taevapargi pühitsemine, mis lõppes Jaapani Taiko trummidega. Mõtled küll, et mis see siis on? Tuleb mingi trummikollektiiv kohale ja asi ants. Reaalsuses tõusis rahvas viis korda püsti ja plaksutas täiel rinnal, sest see oli hoopis midagi teistsugust.

Kui lihtne või keeruline kultuuripealinna mõju üldse mõõta on? Avalik tähelepanu sellele on ju meeletu ja kaasatud raha on Eesti mõistes väga suur.

Rahalist mõju saab mingi konkreetse ürituse puhul suhteliselt lihtsalt ja kiirelt mõõta. Me tegime suvekontsertide mõjuanalüüsi juba ära ja sellega on pilt selge, kuid juba palju keerulisem on mõõta moraalset mõju. Näiteks, kas ja kui palju konkreetne sündmus inimeste mõttemaailma mõjutas. Seda saab teha pikemate küsitlustega ning meie lõppraport valmib koos mitme uuringuga järgmise aasta sügiseks. Selle puhul küsime me arvamust tavakodanikelt, poliitikutelt, ettevõtjatelt ja paljudelt teistelt, et taju täpsemini kaardistada. Lisaks oleme saanud tagasisidet meie programmis olnud projektidelt, kes kõik peavad vahe- ja lõpparuandeid tegema ja kus on samamoodi küsimusi alates meediast kuni nähtavuseni välja. Selle täitmine võtab küll aega, aga see annab meile tervikliku ja nii täpse pildi kui vähegi võimalik. See valu tuleb üle elada.

Rahalises mõttes on siis eesmärgid täitunud? Teie eelarve oli viie aasta peale 26 miljonit eurot, aga vähemalt suviste laululava kontsertide eest tuli vist juba viis tagasi?

Teiste kultuuripealinnade kogemuse põhjalt tekkis arusaam, et ühe sissepandud euro eest võiks neli tagasi tulla ehk meie puhul 100 miljonit eurot. Täpsed tulemused saame selgeks järgmise aasta sügiseks ja ega seegi lõpuni täpne pole, aga kaudselt küll.

Vähemalt seda võib kindlalt öelda, et ühe euro kohta vähemalt ühe saate tagasi?

Seda kindlasti. Me ei saa seda muidugi niimoodi tagasi, et see laekub Tartu linna või Võru valla pangakontole, aga tagasi saab ümbruskond, mis ühel või teisel moel panustas. Kes panustas hotelli ja kes pirukatega. Kui siin elavad inimesed ja ettevõtjad saavad sellest tagasi, siis ongi hästi. Lisaks saab muidugi riik maksude kaudu kõvasti tagasi.

Eriti kultuuris, kus Eesti saab maksudena kõvasti rohkem raha kui naabrid, sest meil kehtib ka kultuuris piletitele täismääral käibemaks? Naaberriikides kehtib kultuurisündmustele käibemaksuerisus.

Just. Ma ei tajunudki seda alguses nii väga, kuid kui me hakkasime numbreid kokku lööma, siis ainuüksi suvekontsertidega laululaval sai riik 1,1 miljonit eurot käibemaksu. See on väga tore, et riik võidab, aga teistpidi on seetõttu ka siia ülikeeruline artiste meelitada. Küsimus ei ole olemuslikult Eestis, vaid selles, et kui kontserdikorraldajal on valida Riia või Tartu vahel, siis siin peab ta lihtsalt rohkem makse maksma. Mis põhjusel ta siis siia peaks tulema? Ainuke põhjus saab seisneda korralduses ja selles, et me teeme neile kohapealse olemise võimalikult ladusaks. Samas seda oli meil väga keeruline enne 2024. aastat tõestada, sest varem neid kontserte siin lihtsalt polnud. Nüüd, kui nad on siin käinud ja näinud, et me teeme koos linna ning teiste partneritega väga-väga hea korralduse, siis nad loodetavasti tulevad siia tagasi. Sõltumata sellest, kas meie riik on kallim või mitte.

Ma ei tea, kui palju sa avada saad, aga sa oled nüüd olnud mitu aastat kultuurisektoris. On sul ka mingisuguseid tähelepanekuid, kuidas kogu seda süsteemi muuta, et meil olekski lihtsam korraldada ja siia artiste meelitada?

Ma ütleks hoopis teistpidi, et need riigiasutused, kellega meie suhelnud oleme, on teinud suurepärast tööd. Meie koostöö kultuuri- ja välisministeeriumiga on olnud väga hea. Maksunduse pool muidugi jääb, aga teisalt on meil jälle tugev inimlik külg. Kui võrrelda end teiste kultuuripealinnadega, siis suhe riigi ja omavalitsustega on olnud superhea. See on ka meie tiimi ja projekte väga palju aidanud ning motivatsiooni üleval hoidnud. Inimlikul tasandil on tõesti kõik hästi. Natuke keerulisem on juriidiline pool, aga see on igal pool keeruline.

On sul olnud ka hetki, kus sa tunned, et midagi pole võimalik teha? Või paneb tiim kogu aeg entusiasmi pealt ja mentaliteediga, et kõik on võimalik?

Meil on olnud mõned hetked, kus me otsustasime tiimiga, et me lähme appi sinna, kuhu ei peaks minema. Kokkuvõttes pidimegi minema, sest probleem oli ju olemas. Need on keerulised hetked, sest me peame otsustama, kuhu suurema jõuga appi minna, et kõik töötaks. See on olnud muidugi kellegi teise pärusmaale minemine, kuid läinud hästi, sest tiim töötab kokku hoolimata sellest, mis positsioonil keegi on. Me lihtsalt teeme selle koos ära ja vahet pole, kas me aitame turunduse, programmi või haldusega, aga me teeme seda koos. See on suur väärtus! Need on olnud muidugi erakorralised sündmused, kuid kordagi pole olnud mentaliteeti, et see pole meie rida.

Kultuuripealinna aasta hakkab nüüd vaikselt lõppema ning mõned üritused veel kestavad ka järgmisel aastal, kuid mis edasi saab? Kas võrreldes 2024. aastaga on linn tühi?

Suvel kindlasti mitte. Minu arust ongi Tartu suurim muutus seisnenud selles, et kui kunagi jooksis see suvel tudengitest tühjaks, siis nüüd toimub siin midagi juba mitu suve järjest. Järgmisena ootame me sujuvat üleminekut Siuruni. Lisaks jäävad alles need enam kui tuhat kultuurikorraldajat, kes meid erinevates projektides aitasid ning kes piirkonnas edasi tegutsevad. Nad vajavad muidugi väikest puhkehetke, sest paljud neist toimetasid oma töö kõrvalt, kuid neil on hammas verel, et häid üritusi teha. Laiem koostöö Lõuna-Eestis jääb kestma, ning kuigi eestlane on olemuselt introvert, siis ulatuslikumalt vaadates saab veel paremini ja suuremalt teha.

Kui pikaks sa endale puhkuse võtad?

Ega ei teagi.

Küsin siis niimoodi, kas see periood on korralikult läbi tõmmanud?

See käib kuidagi lainetena, aga praegu on tõesti väga tihe. Õnneks tulevad kohe jõulud ning detsembri lõpp ja jaanuari algus on juba olemuselt vaiksemad kuud. See on võrreldes praegusega meile kõigile rahulikum periood. Kui lõppraport on valmis, siis tuleb kasutada võimalust lihtsalt vedeleda.

Lõpetuseks, mis on su enda jaoks suurim õppetund ja suurim õnnestumine, mis Tartu 2024 sulle pakkus?

Õppetund on see, et kõigiga tuleb leida lahendused. Kui lihtsalt oma selget joont ajada ja teise poolega mitte arvestada, siis on tüli kiire majja tulema. Pidev dialoog on oluline, sest nii jõuab parima tulemuseni. Seda soovitaksin ma kultuurisektoris kõigile, sest seda on siin tunduvalt rohkem kui ärimaailmas. Äris tulevad otsused kiiremini ja ratsionaalsel baasil ning nii peabki olema, kuid kultuuris tuleb pikemalt konsensust otsida ja arutada. Isiksusi, kes oma selget joont ajavad, on väga palju, aga nende vahel tuleb leida ühisosa, kuidas koos edasi minna. Mitte, et mingit suurt probleemi oleks olnud, aga ma pean silmas olukordi, kus lahendused ei ole mõõdetavad rahas, vaid moraalsel tasandil.

Ja õnnestumine?

Kunagi varem pole keegi ühe linna ja 19 omavalitsusega sellist projekti teinud. See oli suur väljakutse, ning kui jälle võrrelda end teiste kultuuripealinnadega, siis niivõrd suure piirkonna ühine ja sujuv liikumine pole tihtipeale niivõrd hästi välja kukkunud, mis on suur õnnestumine. Ma toonitan ka riigipoolset tuge, sest see oli väga tugev nii moraalses kui ka rahalises mõttes. Me suutsime seda hoida algusest lõpuni ja see andis meile kindluse mitmeks aastaks ette.

Suur õnnestumine oli ka see, et meie tiim oli ääretult tugev ja meie põhipartnerid püsisid meiega lõpuni. Ma olen selle kogemuse eest kõigile meeletult tänulik – tiimile, partneritele ja loomulikult iga sündmuse publikule. Kui äge, et meil kõigil oli võimalik selline seiklus koos läbi teha.