Liigu otse sisu juurde

Euroopa kõrge ametnik: on linnu, kus poliitikud on kultuuripealinna programmi sekkunud, Tartus ma seda ei tajunud

Sylvain Pasqua on Euroopa Komisjoni kõrgem ametnik, kes on 2002. aastast tegelenud Euroopa kultuuripealinna projektiga ja oli eelmise aasta lõpuni ametis ka Euroopa kultuuripealinna Tartu vaatlemisega. Euroopast vaadates tundus talle Tartu üks väga eeskujulik kultuuripealinn. Intervjuu ilmus Delfis.

Sylvain Pasqua Tartus. Foto: Maanus Kullamaa
16. jaan. 2025 Ester Vaitmaa, Delfi

Vestlesin Pasquaga suvel, kui ta oli just tulnud Tartu ülikooli loodusmuuseumist värske näituse „Metsavaimud masinas“ kuraatorituurilt. Muljed ajaloolise õppehoone klassidesse ning suurde ringauditooriumisse seotud tehnoloogilise kunsti näituselt olid ta parajasti ära võlunud. Seal näitusel nägi nii plastist metsa kui ka salapärast kivimite õppimise ruumi, kus paistis sürrealistlik kollane valgus ning vaiksed hääled sosistasid lõuenditelt sõnumeid.

„Installatsioonid panid mõtlema kaduvusele, kadunud liikidele – sellel on tugev kultuuriline sotsiaalne tähendus, mis on saanud kunstilise väljenduse. Tuletab meile meelde, et oleme küll inimesed, ent koos meiega on siin planeedil palju olendeid, kes ei ole inimesed. Ja me oleme omavahel nii tugevalt seotud!“ mõtiskles Sylvain Pasqua.

„Meil oleks aeg mõista, et inimestena peaksime tasakaalu väärtustama – inimesena teeme palju, et seda tasakaalu kõikuma lüüa, arvame, et suudame kõike lahendada ja heastada.“

Kas suudetakse sõltumatuks jääda?

Pasqua töötab Euroopa Komisjoni juures, koordineerides Euroopa kultuuripealinna valimistel tegevust ja koostööd kõigi ministeeriumitega, ning tema sõnul on oluline töötada valitud linnadega ka nende sündmuste ajal. „Aitan valiku ja toimimise ajal koos ekspertidega oma kohustusi täita, aga ka tagada, et nad on õigel teel, sest eks kui linnad saavad valituks, on neil kõigil on samad mured.“

Suurim mureks on Pasqua sõnul juhtimine, sest projekti edukaks elluviimiseks on vaja luua täiesti uued struktuurid ja juhtimine peab olema paindlik. Samal ajal tuleb nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi raha saades järgida väga rangeid reegleid. Väga palju oleneb kohalikust meeskonnast: kui sõltumatuks suudetakse projekti kokku pannes jääda. Pasqua sõnul on osas kohtades poliitikud kippunud ka otseselt protsessidesse sekkuma, aga Tartus ta seda ei taju. 

„Muidugi peab ka kultuuriminister või linnapea olema kursis raha kasutamisega, sest kultuuripealinnale on eraldatud avalik raha. Nende roll on ka aidata tegijate meeskonnal luua vajalikku kontaktide võrgustikku ning soodustada riigi ja linnaasutuste koostööd. Ent poliitikute roll ei ole sekkuda projektidesse ega nende tegemisse – mõnel juhul oleme varem näinud sekkumist.“

Kus ehk drastilisemad juhud on olnud, jätab 11 aastat kultuuripealinnadega tegelenud Pasqua enda teada. „Ega asja mõte olegi tagantjärele kedagi süüdistada, lihtsalt õigel hetkel tuleb probleemi teadvustada ja sellega tegeleda. Tuleb kohalikke eripärasid arvestada ning tavaliselt on suurematest kriisidest ikka üle saadud ja lõpptulem on olnud kohalikele elanikele kasulik.“ 

Kultuuripealinna üritustel käimine on alati ametniku töö värskendavaim osa. „Seal näed, et paberil olnud mõtted ja projektid on saanud töösse, toimivad. Nähes rõõmu nende inimeste silmis, kes on nii pikka aega kõike ette valmistanud, tekib hea tunne,“ räägib Pasqua.

Tema sõnul motiveerib Euroopa kultuuripealinnaks olemine kindlasti kohalikke kultuuriringkondi. „See ajendab neid tegema asju veelgi professionaalsemal tasemel, olema Euroopalikum, avatum, nõudlikum iseenda töö vastu. Kui ollakse osa ECOCi perest Euroopa kultuuripealinnade võrgustikus, avaneb uusi uksi ja võimalusi.“

Kultuuripealinnade pärand

Pasqual on võrdlus ka Tallinna kultuuripealinnaks olemisega. „Kümme aastat tagasi oli teine aeg, muidugi. Tallinna märksõna oli avatus merele ning mereäärsete lugude jutustamine, Tallinnas on merd rohkem taasavastatud,“ räägib ta pikaajalisematest mõjudest, mis linna on kujundanud. Tõsi, kui mõelda vaid ühele esimesena meenuvale maamärgile – vanale rongiteele rajatud kultuurikilomeetrile –, siis see kergliiklustee kulges osaliselt veel läbi võpsiku. Nüüd, kümme aastat hiljem, on kergliiklustee asemel kahesuunaline tänav ning kant on muutunud pealinna üheks elitaarsemaks ja hoolitsetumaks elurajooniks pealinnas.

Mis jääb aga Tartust meelde? 

Ametniku sõnul on Tartu puhul tähtsamaid inimesed, kes kogu aasta jooksul elamuse lõid. Nemad kogusid uusi oskusi, et luua ka tulevikus elamusi, kultuurisündmusi. „Väga tähtis on enesekindlus, mida kultuuriaasta korraldajad on tänu sellele saanud. Aasta tõi kokku kolleege väga erinevatest vanusegruppides ning loomisoskused on siin kohapeal Tartus ja Lõuna-Eestis edasi,“ arvab Pasqual. Tema sõnul on suurüritused alati olulised, sest mõnele tegusale noorele võib see olla esimene oluline töökogemus, võimalus õppida kogenenud kolleegidelt. 

Ka ei ole vähetähtsad sidemed, mis aasta jooksul teiste Euroopa linnadega loodi: mujal toimuva kogemine ja sellest õppimine, rikastab ka siinset elu. „Oskus kultuurielu korraldada on see, mis jääb siia ja mis annab võimaluse luua täiesti uusi väärtusi.“

On ka hulk üritusi, mida Tartus edaspidigi korraldatakse, nende kohta saad lugeda siit!

Ester Vaitmaa intervjuu Sylvain Pasqua’ga ilmus Delfis.