ELLUJÄÄMISE KUNSTID – Tartu 2024 visiooniraamat
1. Sissejuhatus: Ellujäämise Kunstid
2024 on kohe. Kui palju aega selleni näis jaguvat 2017 kevadel, esimestes sammudes kultuuripealinna teel! Nagu ka aasta hiljem Ellujäämise Kunstide teemat esitledes. Siis elasime veel Tartus ja Euroopas, kus teema sobivuses leidus kahtlejaid. Kes võiks kahelda täna?
Viie aastaga õige mitu ärkamist järsult muutunud maailma. Pandeemia, mis globaalselt halvas argielu, ka kultuurikeskused ja toonased Euroopa kultuuripealinnad. Sõda Ukrainas raputab turvalisse kaugusse jääjategi elukorraldust. Kestvas kliimakriisis pole võimalik jätkata seniste tootmistavade ja tarbimisharjumustega. Ellujäämise Kunstid on vajalikumad kui eales. Et taastada vaimne tasakaal, lootus, tulevikutahe ja tegutsemisjulgus homsele päevale mõeldes.
Ellujäämise Kunstide teema sündis väikese linna muredest. Napp ligipääsetavus, kiratsev rahvastik, noorte lahkumine, kultuurisündmused enamasti omadelt omadele. Kippusime kõrvale jääma suuremast maailmast, eredamast Euroopast. Eesti meediapildistki. Mugavusmull oli mõnus ja turvaline, aga miski jäi ikka puudu. Kultuuristrateegia KU30 koostamisel otsiti Pipi Pikksuka kombel „spunki“, mingit üht suurt tõmbenumbrit, mis Tartu eriliseks teeks ja rutiinist välja tõmbaks. Kas Euroopa kultuuripealinnaks pürgimine ja saamine oli see „spunk“? Pigem arusaamine, et ühe tõmbenumbri leidmise asemel on vaja kogu mõtteviisi muuta.
See arusaamine tuli raputusega, mis näitas, et ka Tartu senine turvaline idüll pole enesestmõistetav. Plaan rajada Emajõe äärde tselluloositehas pani tuhandeid tartlasi märkama ja hoidma oma kodupaiga loodust. Äratundmine, mis on heaks eluks päriselt oluline, tõi rahva tänavatele ja jõekallastele – seisma puhta elukeskkonna eest, trotsides suurtööstuse toetajate pilkeid. Rahu luges enam kui raha. Ent see polnud enam tuim väikekodanlik rahu, mis oli Tartu kestvasse majanduslikku heaollu sugenenud, vaid ärgas süümetunne tänase ja tuleviku ees.
Tartu astus ühtäkki ühte sammu kõigi nendega maailmas, kes tunnistasid kliimakriisi ränkust. Nii said Ellujäämise Kunstid kultuuripealinnaks pürgiva Tartu sõnumiks Euroopale – me pole pelk postsoveti väikelinn Euroopa piirialal, Tartu tunnetab tervet planeeti. Tartu loob tulevikku, olles linna inimestele, linn looduses, koos teiste sarnaste linnadega üle riigipiiride. Märgiline, et kuulutasime kultuuripealinna Ellujäämise Kunstide juhtteema välja samal päeval, mil meelt muutnud erakonnad Tartu linnavolikogus lükkasid ühiselt tagasi tselluloositehase rajamise. See oli linna tuleviku palet määrav päev.
Muutus ka meie suhe Lõuna-Eesti regiooni. Kümnendeid oli Tartu oma arengukavades küll tajunud end eeskätt Lõuna-Eesti keskusena, kuid visioon selle taga oli pigem umbmäärane ja tekitas kriitikat, et latt on seatud liiga madalale. Ellujäämise Kunstides pöördus Tartu regiooni poole märksa klaarima nägemusega Lõuna-Eestist kui loodushoidlikust, tugevate kogukondadega, ärksast ja avatud eluruumist, mille teotahet ja vajadusi on Tallinna-keskses Eestis liiga vähe märgatud, ent mil on ometi nii rahvusvahelist haaret kui ka püsivat sidet esivanemate pärimusega. Nii on kultuuripealinna-aasta ja sellele järgnev saanud Tartu ja üheksateistkümne Lõuna-Eesti omavalitsuse ühiseks teekonnaks, Ellujäämise Kunstid meie jagatud teekaardiks.
Kultuuripealinna-aasta programmi loomise algfaasis ja uusi Euroopa sidemeid sõlmides ei aimanud keegi, kui mitu tähendusvinti Ellujäämise Kunstid uuel kümnendil juurde saavad. Täna võib näida, et oleme koroonakriisist toibunud, aga päevil, mil eriolukordi välja kuulutati, purunesid paljud plaanid ja unistused – ka kultuuripealinnade omad. Ellujäämise Kunstidest sai kunstide ellujäämine: tuli leida viise, kuis üle elada kärped ja sulgemised, hoida ära rängem kultuurikatkestus ja teha midagi ka siis, kui näiliselt midagi ei saanud teha. Pidime endalt küsima, kas seni tuntud tavareaalsus üldse naaseb…
Kas nüüd veel mäletame jutte „uuest normaalsusest“? Paljuski jätkame pandeemiaeelset kultuurielu. Ometi selle kriisi mõju kestab. Koroonaviiruse plahvatuslik levik pani rängalt proovile kogu maailma linnade, riikide ja kogukondade sidususe, miljonite inimeste kehalise ja vaimse tervise, julguse seada kaugemaid sihte. Arstide ja teadlaste kangelaslugude kõrvale sugenes hirm ja põlgus meedikute suhtes, ängist ja ebakindlusest ülesköetud võitlev alternatiivtõelus. Digivõimekuse kõrval sagenesid ülekeemised ühismeedias, kasvas koduõppel noorte äng, võõrandumine ja tavaellu naasmisel sotsiaalne ärevus. Vaimse tervise tasakaal oli üks Ellujäämise Kunstide põhiteemasid juba meie kandideerimisfaasis – nüüd on see veel määratult pakilisem ning valus kõneaine ka laiemas avalikkuses.
Juba meie kultuuripealinnaks saamise alguses polnud Euroopa just rõõmus ja rahulik paik, vaid mõranemas populismist ja poliitilistest polariseerumistest, juba alanud Brexiti protsessist. Siis veel ei osatud Euroopas näha ohtu Venemaa imperialismis, kuigi Krimmi anneksioon oli sünge märk saabuvast sõjast Ukrainas. Eesti hoiatavat häält ei võetud piisavalt kuulda. Täna, kestvas ja kurnavas sõjas on kogu Euroopa ära tundnud oma ohustatuse ja Eesti tõusnud ühise julgeoleku eestkõnelejaks. Eesti on NATO idapiir, mille kindlusest sõltub kogu Euroopa turvalisus. Sõja läheduse tunnetamine hirmutab Tartust ja Eestist eemale paljusid, kes meid varem turvaliseks külastuspaigaks pidasid. Ka need on uued tingimused, milles tänased kultuurikorraldajad Tartu 2024 Ellujäämise Kunstide programmi teostavad.
Need tingimused hõlmavad ka tuhandeid ümberasunud Ukraina põgenikke nii Eestis kui ka Euroopas, püüdmas leida tagasiteed tavaellu, ent ka kultuurilisse eneseteostusse. Need tingimused hõlmavad Vene loomeinimeste kõrvalejätmist kultuurisuhtlusest ja -korraldusest ning umbusalduse süvenemist ka seni liberaalse ja opositsioonilisena tundunud Vene intellektuaalide suhtes. Nii Tartus, Eestis kui ka Euroopas tärkavad uued pinged, kui varem kontrakultuuris laialt levinud patsifism pole enam paljuski eetiliselt vastuvõetav. Lepitamatuna tunduvad erimeelsused murendavad nii kohalikke kogukondi kui ka rahvusvahelisi võrgustikke. Kuidas jääda truuks Ukraina vabadusvõitlusele, tegelikult ju ka Eesti ja Euroopa võitlusele, ning samas neid lõhesid lappida?
Lõhed on süvenemas ka Lõuna-Eestis. Riigi kasvav kaitsevajadus võtab ruumi kaua loodud maakodudelt, kui rohepöörde kiiremad tuurid ja Euroopa uuenevad nõuded seavad löögi alla just need, kes äsjastes ja kestvates kriisides niigi enim kannatanud ja kes lihtsalt ei jaksa enam muutustega kohaneda. Vimm ja võõrandumine levivad üha, ühismeedias on see jälgitav minutite jooksul. Kuidas seda peatada, kuidas sisendada meie inimestesse usku, et „ka meie oleme Euroopa“? Sellegagi oleme silmitsi oma Ellujäämise Kunstides.
Rindeteadete tulvas võib lausa nappida aega Ellujäämise Kunstide hakatuse keskmes olnud kliimamuredeks – ent paljud rohepöördeks vajalikud rängad otsused ei kannata enam edasi lükata, vaid on juba hilja peale jäänud. Selle suve rekordilised kuumalained olid karmiks meeldetuletuseks, et meil ja kõikjal Euroopas on vaja ümber hinnata varasemaid ettekujutusi „heast elust“, omandada taas oskusi, mis vahepealses mugavusühiskonnas taandunud. Kõlavad ka hääled, et reisimine on kurjast ning tundub, et kultuurisündmuste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks häid lahendusi polegi. Kas kõige loodussõbralikum oleks rahvusvaheline ja suursündmuste küllane kultuuripealinna programm üldse ära jätta? Või on meil siiski lootust ja isegi kohustus neid lahendusi otsida ja kunstide kaudu keskkonnateadlikkust kasvatada? Usume, et on.
Need otsingud mõjutavad ka Tartu linna ja Lõuna-Eesti asulate identiteediotsinguid. Inimmõõtmeliste linnade kujundamisel oleme aina keset debatte – ühisruumi kultuurikesksemaks arendamine või rohealade säilitamine? Kas jalakäijate ja ratturite eelistamine autodele toob kaasa autost sõltuvate maainimeste väljasulgemise linna kultuurielust? Ligipääsetavuse laiendamine või linnu ümbritseva looduse säilitamine? Kestlik kahanemine ka väikeasulais või „talliniseerumisega“ võitlemine teisi linnu arendades? Kus on kesktee, kas on keskteed? Kas kliimakriisi ohjamisel üldse tohime veel kultuuris ja linnaruumis suurelt unistada? Kas üldse oskame veel? Ja kas pilku vaguralt maasse pöörates hoiame meeles, et kuskil on tähed ja kosmos ja inimkonna igiammused kõrgussepüüdlemised?
Me ei võinud teada, kui raske ja küsimusterohke tuleb see aeg, mil saame kanda Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Ent me peame selleks valmis olema – teist teed meil ka ei ole. Ellujäämise Kunstide ideestikuga sai kaasa võetud õige pagas. Nüüd tuleb sellega palju arukat ja kauakestvat ära teha.
—
Kuldar Leis, Tartu 2024 juhatuse liige:
Peipsi äärest Läti piirini oleme viimase viie aasta sees liikunud ühtses rütmis samade väärtuste ja tõekspidamiste järgi ühtse suure eesmärgi nimel.
Tartu 2024 on suurim Tartu ja Lõuna-Eesti ühine ettevõtmine ajaloos. Euroopa kultuuripealinn ulatub kultuurist kaugemalegi – see on ulatuslik valdkondadeülene koostöö, millesse panustab jõuliselt ka kohalik ettevõtlus.
Kati Torp, Tartu 2024 loovjuht:
Ellujäämise Kunstid – need on teadmised, oskused, väärtused, mis aitavad meil tulevikus paremini elada. Tartu 2024 programm on mitmekesine – see on korraga nii rahvusvaheline kui ka kogukondlik ja pakub sündmusi terve elukaare ulatuses.
Ellujäämise Kunste tõlgendavad kõik kultuurivaldkonnad: pärimus- ja toidukultuurist muusika, filmi ja visuaalse kunstini välja. On erakordne, et meie programmi on kaasatud niivõrd erinevad loovisikud ja asutused nii paljudest riikidest. Vähemalt pooled meie sündmustest toimuvad ainulaadsetes Lõuna-Eesti paikades.
Urmas Klaas, Tartu linnapea:
Tartut on üle maailma näha ja Tartu on järgmisel aastal Euroopa südames, kandes Euroopa kultuuripealinna tiitlit juhtideega Ellujäämise Kunstid. Sellesse aastasse ja sõnumisse mahub palju. Euroopa kultuuripealinna aasta ei tähenda üksnes kõrgel tasemel kontserte ja etendusi või vabaõhuüritusi, vaid euroopalike väärtuste, kultuuri- ja mõtteruumide kokkutulekut. Eks ikka selleks, et saada aru, kes me oleme ja kuhu me oma jalajälgede ja sõrmepuudutustega jõudnud oleme. Euroopa kultuuripealinna aasta võiks Tartule kui Eesti kultuurihällile anda päris tõsiseid tõukeid ja võnkeid.
—
Neli kõige olulisemat Ellujäämise Kunsti, mis väljenduvad Tartu 2024 programmis, on omapärasus, jätkusuutlikkus, ärksameelsus ja koosloovus.
Omapärasus
Tartu 2024 on uhke Tartu ja Lõuna-Eesti paikkondlike eripärade üle.
Meie omapärasid avav programm, selle silmapaistev tutvustamine Euroopas ning külaliste heal tasemel võõrustamine annavad paljudele põhjuse külla tulla, külas olla – ja tulla taas.
Me oleme rahvusvaheline kultuurilinn ja -piirkond, et luua veel rohkem ühendusi maailmaga ja paista Tartu ja Lõuna-Eestina veel kaugemale.
Jätkusuutlikkus
Oleme vastu suhtumisele „pärast meid tulgu veeuputus“.
Tartu 2024 programm esitab küsimusi ja otsib vastuseid, kuidas elada tulevikus hästi inimesena, ühiskonnana, keskkonnana – linnas ja maal.
Jätkusuutlik kultuur on sotsiaalselt ja keskkondlikult vastutustundlik.
See tähendab, et Euroopa kultuuripealinna sündmused, tegevused ja suhtlus publikuga on korraldatud keskkonnahoidlikult ning kättesaadavalt erinevate vajadustega inimestele.
Ärksameelsus
Euroopa kultuuripealinnana kannavad meid Tartule ja Lõuna-Eestile omased haritus ja leidlikkus.
Kriitiliselt ärksameelsetena uurime kunstide kaudu inimeste ja tehnoloogia, teabe, teadmiste ja teaduste suhteid.
Ettevõtlikult ärksameelsetena kasvatame osavõttu kultuurielust, luues uusi elamusi ja keskkondi.
Me usume, et üle kõige seob noori Tartu ja Lõuna-Eestiga just kultuurist kantud ärksameelsus.
Koosloovus
Tartu 2024 koodis on põlvkondadeülene, valdkondadeülene ja rahvusteülene koosloovus.
Tartu 2024 on nii vanavanemate, emade ja isade kui ka laste Euroopa kultuuripealinn. Koos luues loome sidusama ühiskonna.
Koosloovat Euroopa kultuuripealinna viivad ellu võrgustike kaudu üksteist toetavad kultuurikorraldajad, kes töötavad Eesti ja Euroopa partneritega nii kunstide, teaduste kui ka ettevõtluse vallast.
2. Elu ja Keskkond
Käesoleva sajandi peamiseks väljakutseks on kohanemine inimtekkeliste kliimamuutustega, nende laastava mõju leevendamine elurikkust taastades ja süsinikuneutraalsust saavutades. Mõttemallid ja eluharjumused ei muutu kergelt. Kultuuril ja ka Euroopa kultuuripealinnal on siin avar ja mitmekülgne tegevusväli. Koosloome kunstide ja teiste valdkondade vahel võib harida ja provotseerida, hoolima ja tegutsema innustada, mõtestada linnasid selgemas kooskõlas loodusega neis ja nende ümber.
Tulevikulinnad ja regioonid peavad suutma ühendada inimväärse elukvaliteedi, ühiskondliku avatuse ja ligipääsetavuse kultuurile rikkalike ökosüsteemide säilimise ja elujõuliste traditsioonidega (ise toidu kasvatamine, parandamiskultuur, lokaalsed toimetulekuoskused suurtes kriisides). Ühine mure ja hool keskkonna pärast aitab ületada kultuurikatkestusi digipõlvkondade ning esivanemate pärimuse ja uskumuste vahel, äratades rahvapärandit ka digi- ja tehnokunstis.
Samas anname ikka ja jälle põhjusi tulla tänavatele, metsaradadele, kohtuma silmast silma. Tänavakunst, säästlik arhitektuur, loov liikumine linnaruumis toidavad kultuurilist liigirikkust – nii nagu bioloogilise elurikkuse rikastamine linnas on ise osa 21. sajandi tänavakunstist. Elu ja Keskkond aitab mõista ja õpetab, kuidas olla loodushoidlikum mitte vaid kunstide looja ja kogejana, vaid igapäevases linlikus eksistentsis, ka kodu rajamises ja hoidmises, aias, moe- ja toiduvalikuis.
Inimene ja Oskused
Kuidas defineerime inimeseks olemist 21. sajandil? Mis murede, rõõmude ja küsimustega puutume kokku 2024. aastal?
Koroonakriisis kasvas inimeste digivõimekus, ent süvenesid ka selle varjuküljed – ekraaniväsimus, liikumisvaegus, vaimse tervise häired, paljudel ka tõrge otsesuhtluse vastu. Inimene ja Oskused on Tartu 2024 programmiliin, mille sihiks on taastada usaldus ja turvatunne inimliku läheduse ja vahetu kontakti suhtes läbi põlvkonnaülese õppimise ja koosloome.
Sündmustel kohtame nii uute ja vanade käeliste ja kehavaldamisoskuste omandamist kui ka inimsuhtluse mõtestamist läbi teatri, muusika ja kunsti. Üheskoos loome toetava ja hooliva vaimsest tervisest rääkimise kultuuri, arendame laste sotsiaalseid oskusi ja vastastikust mõistmist, toome varjust välja eriliste inimeste potentsiaali ja võimendame nende häält, keda sageli ühiskonnas kuulda ei ole.
Tõrjutud noored ja erivajadustega inimesed, eakad ja autsaiderkunstnikud – kõik väärivad enamat tarbija- või ohvrirollist, väärivad olla Euroopa kultuuripealinna kaasloojad. Nagu ka need ränga traumakogemusega põgenikud, keda kestev sõda on üle Euroopa laiali pillutanud – nad on endiselt kultuuride vahel, otsimas ja leidmas oma kodu ja identiteeti uues keskkonnas. Inimene ja Oskused on neile selles toeks.
Omapära ja Euroopa
Poliitilisel kaardil oleme Euroopa Liidu piiril ja sellest võib süveneda kõrvalejäetuse tunne. Kunstidega saame jõuda Euroopa südamesse, kui Euroopa on meie südames. Programmiliin otsib viise, kuidas tuua kultuuripealinna Euroopa mõõde iga Tartu ja Lõuna-Eesti inimese mõtteilma ning samas anda Euroopale märku, et ka meie oma paikkondlike keelte ja tavadega oleme osa selle kultuurilisest paljususest.
Meil on Euroopat rikastavad ja laiemat jagamist väärivad erijooned ka nii modernistlikes kunstivooludes kui ka uue aastatuhande öökultuuris, nii teadus- kui ka teatriloos. Samas oleme avatud uutele teadmistele ja kogemustele. Vimma ja võõrandumise ohtu tuleb ennetada, lastes kõlada nii kohalikel häältel, muredel ja soovidel kui ka Euroopa tippintellektuaalidel, et üheskoos leida lahendusi, mis on abiks ka teistele sarnastele Euroopa linnadele ja regioonidele.
Tartu 2024 aitab luua kodutunnet ka laiemast maailmast euroopalikku väärtusruumi ümberasunuile. Nendegi tavad ja looming on teretulnud Eestis, mis ei karda identiteetide paljusust ning suudab dialoogis teiste kultuuridega nii säilitada kui ka värskendada oma paikkondlikke eripärasid.
Teadus ja Tehnoloogia
Kriisideküllasel ajastul on kippunud domineerima tehnokraatia, mis alahindab humanitaarteaduslikku maailmapilti. Nii võivad kunstid ja ühiskonnauurimus omakorda liialt kaugeneda loodus- ja täppisteadustest ning teadustöö tulemuste praktilistest rakendusvõimalustest. Tartu 2024 märkab ja avardab ühisosa, otsides vastuseid suurtele inimkonda, planeeti ja meie tulevikku puudutavatele küsimustele.
Teaduse ja Tehnoloogia programmiliin näitab, kuis tulevikukujutlused kunstides on toitnud teadus- ja arendustegevust, nõnda juba saanud või saamas argireaalsuseks. Ent kunstides toome esile ka kiirete muutuste ohte inimteadvusele ja inimeseks jäämisele. Alates sekkumisest DNA nanostruktuuridesse geenitehnoloogias kuni andmemassiive töötleva tehisintellektini masinõppes – needki on inimese pürgimused sügavamale, kõrgemale ja kaugemale, ent kultuurilise mõtestamise ja kriitikata võivad viimaks tõrjuda inimese välja ta enda ilmaosast.
Peame suutma kunstide ja teaduse koostöös vaadata nii tähtede poole kui inimese sisse, küsida siin ja praegu elavailt inimestelt endilt, millist tulevikku nad soovivad või kas üldse enam julgevad tulevikust unistada. Nende toel saame soovitud ja soovimatuid tulevikke loomingus modelleerida juba nüüd.
3. Valdur Mikita: Jätkumuutlik Eesti
Maakaartide põhjasuunalise kujutamisviisi võttis kasutusele hellenistlik õpetlane Claudios Ptolemaios. Tema 150. aasta paiku kirjutatud suurteos „Geographia“ koondas ühte käsikirja Rooma impeeriumi aegsed teadmised maateadusest. Kuid nii enne kui ka pärast Ptolemaiost on loodud kaarte, mis osutavad hoopis itta või lõunasse, harvem läände.
Kõige intrigeerivamad neist ongi tagurpidi- ehk lõunasuunalised kaardid, kus lõuna asub ülal. Selgub, et kaardi orientatsiooniga kaasneb tugev psühholoogiline efekt. Nimelt tundub inimestele, et põhja pool elavad targemad ja jõukamad inimesed, lõuna pool aga rumalamad ja vaesemad. Seda veidrat nähtust on maailmas omajagu uuritud.
Ka Eesti kaart ei ole sellest tajunihkest prii. Kõik me oleme seisnud mõne suure Eesti kaardi ees, kasvõi koolitunnis, vasak jalg Ikla piiripunktis ja parem Vastseliina linnuses, pahem käsi Kõpu tuletornis ja parem Peipsi rannale toetumas – aga pea on ikka kenasti Tallinnas, nina vastu Pika Hermanni torni. Pea vastas on meie pea-linn, siin asub Toom-pea – see tähendab lausa kahekordset pead, imeväärset tarkuse kehastust. Tallinn ja Harjumaa seostuvad nõukuse ja jõukusega, Lõuna-Eesti aga pigem vaese mehe alakehas tukslevate tumedate tungidega. Leebemalt väljendudes peegeldab Põhja-Eesti rohkem mõistuspärast ratsionaalsust, Lõuna-Eesti aga pigem intuitiivset kõhutunnet.
Samasugune psühhogeograafiline orientatsioon laieneb ka üle Eesti piiride: me tallame tahes-tahtmata lätlaste seljas ja vaatame soomlastele alt üles. Kui meenutame eesti muinasjutte, siis võib näha, et tarkus projitseerub peaaegu alati põhja. Mida rohkem põhja poole, seda suurem tarkus. Lapi nõiad on maailma kõige targemad inimesed, vähemasti muinasjuttudes. Aga kas keegi teab mõnd rahvajuttu, kus tark elaks näiteks Ventspilsis? Sellist jampsi ei julenud isegi meie esivanemad välja mõelda, see oleks isegi muinasjutus ebausutav.
Tuleme nüüd tagasi „pea“ teema juurde. Tartust koos Lõuna-Eestiga saab ületuleval aastal Euroopa kultuuripealinn. No mis sa hing veel tahad, lausa mustvalgel on kirjas, et Lõuna-Eestist saab pea-linn. Õige pea! Järelikult on tagumine aeg Eesti kaart ringi pöörata.
Igal aastal keerame kaks korda kella, esmalt tund aega edasi ja siis sama palju jälle tagasi. Kargame kõik koos tulevikku ja siis jälle kambakesi minevikku – nagu kilplaste muinasjutus. Me keerame Aega. Kuid tegelikult peaksime pöörama hoopis Ruumi. Maakaardi pööramine 180 kraadi võrra muudab Lõuna-Eestist hoobilt pealinnaks ja üks etnofuturismi salajasi ennustusi on taas täide läinud. Kauksi Ülle ja Jäägri Merle tinistasid kakssada aastat tagasi ühe tundmatu seenega ära kõik brüsseli ametnikud.
Kultuur on kummaline nähtus. Loogiliselt võttes ei saaks sellist asja ülepea olemas olla. Kultuuri olemus seisneb painajalikus vastuolus, kuidas lakkamatult muutudes iseendaks jääda. Tegelikult on see ka inimeseks olemise põhiküsimus. Ma ei ürita praegu sellele mõistatusele vastata, piirdun lihtsalt nentimisega, et on nii inimesi kui ka kultuure, kes suudavad selle paradoksi lahendada. Nemad jäävad kestma.
Tehes nüüd meelevaldse üldistuse Eesti kohta, võiksime väita, et Põhja-Eesti on ajalooliselt tagant tõuganud muutust ja innovatsiooni, Lõuna-Eesti aga hoidnud rohkem juuri ja pärimust.
4. Kunstid ja kultuuripealinnad kliimakriisis: mida ellujäämiseks võtta või jätta?
Kuumus on laes. Kerberus on valla. Metsad põlevad. Sel suvel pidi Lõuna-Euroopa taluma enneolematut kuumalainet. Sama toimus Põhja-Ameerikas ja Aasias. El Niño võimenedes said üle maailma paljud põuas ja rabandustes hukka. See kordub üha – Barcelona instituudi ISGlobal andmetel kaotas eelmisel suvel ainuüksi Euroopas elu üle 60 000 inimese.
Antropotseeni üha rängemaid mõjusid ei saa enam eitada. Eriti alates 1950ndatest on inimtegevuse toime kandunud üle kogu planeedi ökosfääri, muutes harjumuspärast maailma tundmatuseni. Ometi on Eestis palju kliimavõhiklust – eriti kui meie suvi kujunes juunipalavuse järel üsna niiskeks. Ometi jäävad suvised loodusannid kasinamaks. Marju ja seeni on vähe, järvedes ja meres jäävad kalavõrgud tühjaks, raod ja sammal praksuvad metsaradadel kurjakuulutavalt – kõik see kinnitab, et ka meie ei jää puutumata. Ja see pole vaid üks halb aasta.
Kas Eesti ja Euroopa kunstnikud ja publik tajuvad neid muutusi, kas nad reageerivad, levitavad sõna ja otsivad võimalusi katastroofi edasilükkamiseks? On tõesti neidki. Ja ometi – kuigi loodushoidlikke teoseid ja projekte on lisandumas, ei ole kunstid laiemas plaanis piisavalt kiiresti kaasa tulnud. Mitte ilmtingimata tuimusest või toetava taustsüsteemi nõrkusest. On ju ka Tartu 2024 algusest peale ökoteadlikku kunsti innustanud nii Ellujäämise Kunstide juhtteema kui esimese programmiliiniga Elu ja Keskkond.
Vaevab aga sügavam küsimus –mida suudavad kunstid üldse ära teha, et kliimakriisi leevendada, saati siis väärata? Silmitsi tapva kuumuse ja põuaga, metsapõlengute ja liikide hävinguga võivad tavapärased kunstid tunduda lootusetult pehmete ja jõuetutena. Liiati kasvab teadlikkus sellest, kuis iga inimtegevus kurnab loodusvarasid ja jätab süsinikujälje. Kas seni tuntud kunstid ja ajaviide on vaid hooletu luksus, pidu katku ajal?
Näib, nagu 21. sajandi ökokultuurne eetika lubaks kultuuri vaid väikeses mõõtkavas. Ja ometi… nii eksperdid, meedia kui publik nõuavad endiselt mastaapi ja tipptaset. Euroopa kultuuripealinn peab ikka pakkuma vähemalt mõnda tipptasemel suursündmust ja festivali, kus staarid esinevad rahvusvahelistele vaatajahulkadele. Ilma nendeta oleks tiitliaasta ju vaid üks pikk külapidu, või kuidas?
Tavamõttes näib Euroopa kultuuripealinna eduga vältimatult kaasnevat kopsakas süsinikujälg. Kahanda seda jalajälge tunduvalt, jättes ära suursündmused, mis meelitavad ligi rahvusvahelist kultuuriturismi – ja programm jätab soovida. Samas jällegi on raskem kätte saada neid, kes suursündmusi loovad, kuna neid endid rõhub ökoloogiline südametunnistus. Heaks näiteks on muutused tipptaseme rokkbändide tuuritavades. Intervjuus ERR kultuuriportaalile jagas Radioheadi kitarrist kimbatust, mis tekkis ansamblil, kes esimeste seas teadvustas tuuride keskkonnamõjusid:
„Kui „In Rainbows“ 2007. aastal ilmus, tegime tuuritamise kohta nn ökoauditi. Me tuuritasime 2006. aastal Ameerikas ja analüüsisime seda tuuri, ja kui läksime 2008. aastal uuesti tuurile, võtsime endaga kaasa suure generaatori, sest arvasime, et nii on parem. Tegelikult nii ei olnud. Aga me analüüsisime tolle aja andmeid ja leidsime, et tuuritamise puhul ei ole kõige suurema mõjuga mitte bänd, kes reisib, vaid inimesed, kes sind vaatama tulevad. See, kuidas nad sinna jõuavad, on suurima mõjuga. Varem üritasime esineda veidrates kohtades, näiteks kuskil maakohas ja kohtades, mis olid teistsugused, ja tegelikult on need ühed kõige hullemad kohad, kuhu kohale saada, kuna puudub ühistransport või taristu. Nii et kui me aastal 2012 tuurile läksime, hakkasime uuesti esinema kontsertareenidel, sest nende ümber on hästitoimiv ühistransport ja sa ei sõltu nii palju autost. Siin on omad puudused. Lõppeks on tuuritamine tervikuna vale ja ükski muusik ei peaks tuuritama.“
Kontserdipaikade ökokriitiline revideerimine võib planeedile head teha – kuid selle hinnaks tõotab kujuneda kõrvalisemate paikade määratus veel sügavamasse kultuurilisse provintslusse, kui pole piisavalt ajendeid parandada ühendusi ja taristut. (Pealegi, kui suurkontserdid muutuvad väljaspool üleilmseid tõmbekeskusi üha haruldasemaks, peavad ju ikkagi fännid üle ilma retkele asuma, nii et kas planeet ikka võidab sellest?
Koroonapandeemia ränk mõju üleilmsele majandusele on tuurikavadele veel omakorda survet avaldanud, nii et paljud artistid kärbivad oma esinemisi või jätavad tuure hoopis ära. Enne koroonat esines Tartus Metallica 50 000 kuulajale; nüüd on kontsertagentuurid hädas, et sellele väärilist järge leida. Ent vägevad rokietendused on vaid üks osa programmi koostamisest – ka paljud kunstnikud, kirjanikud, eri alade kultuurigurmaanid loobuvad üha enam pikkadest reisidest kas lennuhäbist või seetõttu, et need pole enam taskukohased.
Kuidas sellest kitsikusest välja pääseda? Kuidas saavutada kultuuripealinnana edu, aidates maakera päästa ja samas ikka tuues inimesi üle piiride kokku, andes publikule tipptasemel kunstilise elamuse, mis kandub olmerutiinist kõrgemale, ent paneb ka oma argielu muutma?
Tartu 2024 on kiiresti muutuva maailma eesliinil ja valmislahendusi on vähe, kui üldse. Võimalik, et kogu Euroopa kultuuripealinnadega seotud mõttelaad ja ootustehulk peabki muutuma. 21. sajandi linnad peavadki ehk pürgima päris teist laadi kunstilise mastaabi ja tipptaseme poole.
Sellise perspektiivimuutuse võimaldamiseks peab loodushoiust saama kaalukas tegur kogu kultuurikorralduses – ja see on üks suuremaid arenguid, mis Tartus kandideerimisfaasist saati on toimunud. Kestliku sündmuskorralduse agentuuri Acento toel lõi Tartu 2024 oma keskkonnastrateegia, mille eesmärk on asetada kultuuripealinna keskkonnaalased tegevused laiemasse maailma ja Euroopa konteksti ning välja selgitada olulisemad keskkonnaalased arengusihid Eestis Tartu ja Lõuna-Eesti näitel. 2023. aastast peavad kõik linna toetusega projektid järgima keskkonnahoidlike sündmuste juhendit seitsmes kategoorias: materjalid ja ostud, toitlustus ja veekasutus, jäätmekäitlus, transport, energia ja ressursitõhusus, ümbruskond ja kogukond ning kommunikatsioon.
Nii looduse kui seeläbi rohkem iseenese kohta teada saamine on Elu ja Keskkonna programmiliini tuum. Sobimatud Jäänused esitleb kaht rahvusvahelist näitust liikide ohustatusest ja väljasuremisest – Sara Bédard-Goulet’ kureeritud „Teadmata“ ja Marie-Laure Delaporte’i kureeritud „Puudutakse“. Viimane loob ajutise loodusmuuseumi hävinud liikidest. Tõmmates kunsti kaudu tähelepanu ökosüsteemide ja elurikkuse hääbumisele, loob projekt suuremat lähedust teiste liikidega ja ärgitab kliimamuutuse leevendamisele.
Koostöös teiste 2024. aasta kultuuripealinnade Bodø ja Bad Ischliga sündiv rahvusvaheline kunstiprojekt Jää Mind Vaatama tuletab meelde liustike ja polaarjää sulamist ning selle mõju üle ilma, neist näiliselt kaugetelegi paikadele. Üheks selle toimumispaigaks on Jääaja Keskus Äksis ulatusliku looduskaitseala naabruses, mille järved on kliimamuutusest üha enam ohustatud. Projekti väärtuste järgimiseks on vältimatud aeglane reisimine, materjalide taaskasutus, uued arusaamad kunstiloomest, mis loobuvad keskkonnavaenulikust pakendamisest, transpordist ja suurtest energiavajadustest.
Valga arhitektuuriresidentuur VARES keskendub ruumi väärtustamisele ja mõtestatud jätkusuutlikule ruumiloomele, tuues sedasi välja nii linna kui ka laiemalt Lõuna-Eesti paikkondlikku omapära. Eesmärgiks on jätkusuutlik ruumiloome – elukestev haridusprogramm, mille käigus kasutatakse olemasolevaid ressursse ning kombineeritakse uusi tehnikaid vanade ja äraproovitutega, et pakkuda alternatiivi tänapäevasele nuti- ja digikesksele arhitektuurile.
Ellujäämise Kunstide loodusloovusfestivalil toimub 24-tunnine Läänemere loodusvaatluste maraton, millel osalejad koguvad kindlaksmääratud aladel teavet võimalikult paljude seal leiduvate liikide kohta. Festivali korraldaja Veljo Runnel on rõhutanud selle positiivset lähenemist teadlikkuse tõstmisele linna ja selle ümbruse elurikkusest. Ängi- ja hukustsenaariumite levitamise asemel võitleb loodusfestival linliku võõrandumisega, taasluues sidet inimeste ning hulga teiste neid ümbritsevate elusolendite vahel. Iga-aastane Linnujämm, kus luuletajad ja muusikud tõlgendavad linnulaule, annab märku kasvavast loomelisest äratundmisest, et kultuur elab keset loodust.
Ja kes teab – ehk just loodusvaatluste maratonil või Linnujämmil satudki vastamisi oma igatsetud popstaariga, kes meelelahutustöötuse rutiinist on aja maha võtnud? Lõuna-Eestis on silma hakanud kõige ootamatumaid kuulsusi, kes siin inkognito puhkust veedavad.
Tartu 2024 keskkonnastrateegia püüdleb nelja suure eesmärgi poole:
- Aastaks 2025 on tekkinud Tartu 2024 projekti kaasatud omavalitsustes kultuurikorralduse inventari park (taskukohased teenused), mida renditakse ja jagatakse üksteisele (dekoratsioonid, prügikastide raamid, nõud jne) ning mis võimaldab avalikke üritusi ja kultuurisündmusi korraldada ühekordseid lahendusi kasutamata.
- Aastaks 2025 pakutakse sündmustel keskkonnasõbralikku toitu ja alles jäänud toidu ümberjagamine on saanud normiks. Keskkonnasõbraliku toidu all mõtleme toitu, milles on rohkem kohalikku (Lõuna-Eesti tooraine), mahedat ja täistaimseid valikuid.
- Aastaks 2025 on sündmustel jäätmete liigiti kogumine saanud normiks.
- Aastaks 2025 on keskkonnahoidliku transpordiinfo kommunikeerimine saanud normiks. 90% sündmustest teavitavad oma võimalikku publikut keskkonnahoidlikest transpordiviisidest.
- Aastaks 2025 on sündmuse korraldajad teadlikumad, millist energia lahendust sündmustel kasutatakse.
5. Fookuslugu: Metsikud Bitid/Maajaam
„Asume Otepää kandis, Lõuna-Eestis, Kirde-Euroopas, planeedil Maa, päikesesüsteemis Linnutee galaktikas“ – oma kodulehel pole Maajaama residentuur just tagasihoidliku haardega. See on ka ära tasunud. Valgamaal, Lõuna-Eesti kuplite vahel Neerutis paiknedes võib majapidamine tunduda suurlinnade loomekeskustest kaugel, kuid 2013. aastast peale on see kujunenud rahvusvaheliselt tuntud sihtpunktiks ja katsepolügooniks „kunstnikele, meisterdajatele, teadlastele, kirjanikele, häkkeritele, disaineritele, filmitegijatele, heliartistidele, muusikutele jne“, kes püüavad ühendada loodust, kultuuri ja tehnoloogiat.
Timo Tootsi ja Mari-Liis Rebase veetud Maajaam reklaamib end kui talu, kus „kurkide ja kartulite asemel kasvatatakse uut kunsti ja uusi tehnoloogiaid.“ Laialdaselt tunnustatud ja ka ERMiga koostööd teinud tehnokunstnikuna peab Toots kogu residentuuri kunstiteoseks, mis on „on samamoodi interaktiivne, tehnoloogiline, ruumiline, sotsiaalne“ – kaasahaarav, elumuutev ja vaimu avardav vastastikuse õppimise kogemus.
Tehnokunsti väljatoomine linlikest valgeseinalistest galeriipindadest taasloob selle sidet varasemate kultuuri ja tehnoloogia kihistustega, põlisemate vahenditega oma keskkonnaga suhestumiseks ja selle ümberkujundamiseks. Talu teraapilist külaidülli aga täidab utoopiline kaemus. Maajaam pole kõigest pelgupaik looduskaunis kohas, vaid taotleb inimese suuremat teadlikkust ja tegusust meie pöördumatult tehislike ning virtuaalsete välis- ja siseilmade suhtes. Ka sellega kaasnevat vastutust – inimese kohalolu looduses võib olla loominguline, kuid ka lõhestav, nagu näitab Antti Laitineni „Broken Landscape IV“, 2018. aastast pärit maastikukunstiteos, mille pilt muutus viraalseks ja lõi laineid sotsiaalmeedias.
Tartu 2024 programmis viib Maajaam läbi kolmeaastast residentuuri- ja näituseprogrammi Metsikud Bitid väljapanekutega 2022. aasta Euroopa kultuuripealinnas Kaunases, 2023. aasta suvel Läti Savvala kunstikeskuses ja tiitliaastal koondnäitusega Maajaamas endas. 15 väli-installatsiooni autoriteks on
Agnes Meyer-Brandis (Saksamaa), Marco Barotti (Itaalia), Julionas Urbonas (Leedu), Uģis Albiņš (Läti), Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger (Eesti/Šveits), Varvara ja Mar (Eesti/Hispaania), Jeanne Harignordoquy (Prantsusmaa), Janis Polar (Šveits), Greg Orrom Swan (Ühendkuningriik), Andreas Zißler, Fabian Lanzmaier ja Klemens Kohlweis (Austria), Mohar Kalra (USA), Claudia O’Steen ja Aly Ogasian (USA), heidundgriess (Saksamaa) ja Studio Watershore (Taiwan).
6. Taasmetsistamine: elurikkus ja/kui tänavakunst
Brüssel, Rooma, Berliin, Helsingi, Kopenhaagen, Pariis, London, Vilnius, Riia, Viin, Budapest. Neis linnades võib ikka veel sattuda elusuurustele inimkujutistele seintel, mustvalgena šabloonitud, vanades rahvarõivastes ning kõnelemas QR-koodide vahendusel oma lugusid. Koos kannavad nad nime ’(R)estart Reality’ ning on meenutuseks 2018. aastast, mil Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik ning tähistas vabariigi 100. aastapäeva. Uhkusega kiideti seda, kuis projekt „sidestab Eesti ajaloo ja e-riigi kuvandi… on ilmekas näide meie kultuuridiplomaatia eripärasusest ja ideede küllusest.“
Ent need pildid tähistavad ka kunagi põranda all olnud Tartu tänavakunsti riiklikku ja rahvusvahelist edu – ja Edward von Lõnguse tõusu öösiti silla alt politsei eest pagevast kunstnikust ministeeriumi preemia laureaadiks ja kunstioksjonite rekordipurustajaks. 2000ndail muutus suhe Tartu tänavakunsti vaid mõne aastaga põlastamisest ja kustutamisest tõrksaks talumiseks laiema avalikkuse ning ollalaskmiseks võimude poolt. Järgmisel kümnendil Stencibility teemafestivali kannustatult said „illegaalidest“ kunstnikud juba auhindu, tellimusi suurteks seinamaalinguteks – ning täna reklaamib linna ametlik turismiportaal Tartut „Eesti tänavakunsti paradiisiks.“
Iseäranis võrdluses Tallinna nulltolerantsipoliitikaga gräfiti suhtes sai Tartu luua endale rahvusvahelist mainet Eesti tänavakunsti pealinnana ja nii on ka loomulik, et Stencibility Läheb Euroopasse on üks Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna programmi visiitkaarte. Juunis 2022 kogus näitus „Hello Mister Police Officer“ umbes 5000 vaatajat mainekas Neurotitani galeriis Berliinis, mis paljude jaoks on maailma tänavakunsti pealinn. Sel suvel viidi näitus Aberdeeni Nuart festivalile ning 2024. aastal jõuab see Tallinna.
Kogu tunnustuse juures jääb Stencibility asutaja Sirla kriitiliseks tänavakunsti peavoolu murdmise suhtes. Olles SprayPrinteriga kogenud kiiret tõusu ja langust Räniorus, tajub ta liigagi teravalt äkilise menu ja heakskiiduga harjumise ohte. Kurtes ametliku loaga ja tellitud seinamaalingute pealetungi üle on ta ette võtnud vaba mõtte ja käe tagasitoomise tänavatele.
Stencibility mõttelaad klappis hästi tänavuse Nuarti tänavakunsti konverentsi juhtteemaga – „Taasmetsistamine“. Päris ootamatu sõnavalik ülimalt linliku nähtuse kohta? Ometi täiesti ajavaimus: loojate kasvav keskkonnateadlikkus toob ka kunsti sõnavarasse oma keele ja kujundid. Taasmetsistamine, „kaasaegse ühiskonna – nii maal kui linnas – taassidumine metsiku loodusega“ on Euroopas ja maailmas rahumeelse protestiliikumisena kandepinda võitmas, jõudmas kodanikuliikumisest seadusandlusse, tagaaedadest Uue Euroopa Bauhausi raamistikku. Linnade subkultuurne paljusus ning avatus igale häälele ja puudutusele on sarnane looduslikule liigirikkusele – nõnda kuulub ka Stencibility Elu ja Keskkonna programmiliini.
On ju samas liinis ka otseses mõttes taasmetsistamise projekt – ning selle kulgemine on omamoodi déjà vu kohaliku tänavakunsti ajaloolastele. Kuigi Kureeritud Elurikkusel oli algusest peale linna heakskiit, tekitas selle ilmumine parkidesse ja asutuste rohealadele omajagu torinat. Ilumeelele rõhuvaid kurtmisi uudse maastikukujunduse „koleda“ ja „kasimatu“ ilme üle jagus nii ühis- kui ka trükimeediasse – veel üks vaatus tartlaste igavesest identiteedivõitlusest klanitud ja karuse vahel. Kes oleks arvanud, et kodanlust saab ärritada rohu kõrguse või taimevalikuga? Omal moel ongi just kureeritud elurikkus üldisema nähtusena 21. sajandi tänavakunst.
Ometi püüab Kureeritud Elurikkuse projekt pigem kaasata kui vastanduda. Lihtsalt teiste elusolendite kaasamine ei pruugi igaühele meeldida. Linn – vähemalt Tartu-taoline – ongi aga paljude olendite elupaik, isegi kui linnud, mesilased ja seened makse ei maksa. Rikastades linnarohelust enamal määral kui niidetud monokultuurse muruga, on Kureeritud Elurikkus laienenud mitmesse linna parki ning elavdanud ka hooajalisi sündmusi, nagu Autovabaduse puiestee – vastates vimmale ja vastuseisule kannatlikkuse ja püsivusega selgitustes ja harimises.
Neid toetab terve uus avalike intellektuaalide kooskond uuringutel põhineva kaitsekõnega kogu sellele „heinale ja umbrohule“. Ja näe, rahvas hakkab sellega harjuma – mõned loobuvad isegi oma rutiinsest muruniitmisest ja lehepuhumisest oma kodulapil. Kureeritud Elurikkuse nagu ka Stencibility südames on vabameelsem linnaelu – vähem kontrollifriiklust, ent rohkem võimalusi väikesteks sekkumisteks.
Teeb hingele head, kui saad pargis istiku mulda panna või ka kleepsu kõnniteele, et sellest jaksu saada. Sirla kõneleb: „Tänavakunsti teoste eesmärk on panna inimesi mõtlema tavamustrist natukene laiemalt. Olen ise kasutanud seda, et panen oma teele meeldetuletusi või märke. Minu esimesi tänavakunsti töid oli lihtsalt üks kleeps. Panin oma kooliteele kleepsu, kuhu oli kirjutatud „kohe tuleb suvi“. Oli talv ja mul oli hästi nõme sama teed edasi-tagasi kõndida. Kooli pidi minema pimedas ja külmas, mis oli väga ebameeldiv. Panin tee peale kleepsu ja kõndisin sealt iga kord mööda, ja see tuletas mulle meelde, et pole hullu, varsti tuleb suvi, pea vastu.“
„On tõesti suur saavutus, et Euroopa kultuuripealinna kunstnikud meiega siin Aberdeenis oma nägemust ja annet jagavad. Nad mitte ainult ei lisa oma ainulaadset kunsti meie tänavatele, vaid näitavad ka, kuidas kunst ja edasipüüdlikkus võivad linna kultuuriliselt tõesti nähtavaks teha.“
Ärikeskuse Aberdeen Inspired juht Adrian Watson
Chris Cromar, „Aberdeen to get taste of European Capital of Culture during Nuart festival“, Press and Journal 31/05/2023
Stina Leek/Ajuokse
Ühel Stencibility rändnäitusel osaleval kunstnikul Stina Leegil on ka oma Tartu 2024 projekt Ajuokse V: sünnafestival, mis esitleb Aparaaditehase alal mitmel moel loomingut noorema põlve alternatiivsete kunstnike ja muusikute kogukonnalt ning nende välispartneritelt. Ajuokse kureeris ka 2023. aasta suvehooaja Voronja Galeriis, Peipsiveere metsikus elurikkuses tegutsevas kaasaegse kunsti keskuses. Vahvas kooskõlas linna taasmetsistamisega on Leegi tänavakunsti üheks tunnuselemendiks voogavad eredad lilled.
7. Elust rõõmu tundes aitad ka teisi
Mitmed Tartu 2024 programmi rõhuasetused on inspireeritud peaaegu juhuslikest sattumistest kultuurisündmusele, mis toob ilmutuse: tegu pole vaid üksiku kurioosumiga, see kõneleb millestki üldinimlikust ja kõikjal leiduvast – ja üha võimenduvast. Nii oli ka 2017. aasta Bona Verbumi teatritrupi näidendiga „Positiivseks 60 minutiga“. Signe Heilbergi kirjutatud ja Janno Puusepa lavastatud lugu põhines trupi tõsielulistel kogemustel, sest igal näitlejal oli elus olnud depressiooniperiood – ja ometi oli see ülinaljakas komöödia.
Esiteks tõi see ilmsiks huumorinappuse meie programmi esimestes visandites. Märksa tungivamalt aga tegi see selgeks vaimse tervise ja selle hoidmise tähtsuse Ellujäämise Kunstina. Ning samuti jõudis tiimile toona kohale, et vaimne tervis ja võime naerda on tihedalt seotud ning vahel võib pääseteeks kõige sügavamast kuristikust olla selle üle lõõpimine. Mõistagi turvalises keskkonnas ja väärt nõustamisega – s liigagi palju on ka õnnetu lõpuga „naerva depressiooni“ juhtumeid.
Selline oli esialgne ideesäde projektiks, mis nüüd kannab nime Peaasi Ajab Naerma!, sest seda hakkas vedama Peaasi.ee portaal koos Ruutu10 Improkomöödiateatri improkooli, Kinoteatri professionaalsete püstijalakoomikute ning mitme erilise väliskülalisega (näiteks Simon Brodkin ja Ali Brice Ühendkuningriigist). Peaasi.ee on üks juhtivaid eestkõnelejaid vaimse tervise teemade toomisel laiema avalikkuse teadvusse, vabastades need mahavaikimisest ja häbistamisest.
Oli ka aeg – nii Eestis kui ka üle Euroopa ja maailma on vaimse tervise probleemid järsult kasvanud, eriti noorte seas. 2022. aasta OECD raport kinnitab, et Belgias, Eestis, Prantsusmaal, Rootsis ja Norras kasvas depressiooninähtudega noorte hulk pandeemia-aastaisealjuures Eestis tõusis see 15–24-aastaste puhul 2019. aasta 7% pealt 34%-le. Noorema eagrupi seisukorra kohta on samavõrd lohutud näitajad. Siiski võimendasid koroonapiirangud rängalt vaid probleeme, mis olid juba enne olemas – ekraaniväsimus, liikumisvaegus, tähelepanuhäired, suhtlusärevus, enesevigastamine, isegi teismeliste enesetappude hulk. Kui pandeemiajärgne ühiskond tõttas vanasse normaalsusse tagasi, surusid kuhjuvad koolipinged maatasa paljud, kes olid oma tuleviku suhtes ebakindlaks muutunud.
Kui lisada sellele veel kliimaärevus, soolise ja seksuaalse identiteedi otsingud, netiinfo üleküllusega toimetulemine, sõja lähedus, mida rõhutavad traumeeritud pagulastest eakaaslased – siis kas elavas mälus on teismelistel üldse karmimat aega olnud? Peaasi Ajab Naerma! on juba teel Tartu 2024 poole naljaga kergendust toomas – kuulates ja nõustades, avades vaimse tervise kohvikuid kõikjal Eestis. Peaasi.ee inimesed on ise raskeid aegu üle elanud, kuid ka õppinud Euroopa parimatest praktikatest toimetulekuks ning on omakorda valmis oma kultuuripealinna kogemust Euroopa ja maailmaga jagama.
Naeruga ravimine on siiski vaid üks paljudest lähenemistest ülitähtsale heaoluteemale läbi Ellujäämise Kunstide. Tartmusi projekt Kunst Loob Lähedust (eestvedaja Hanna-Liis Kont) rakendab kaasaegset kunsti 6–10-aastaste laste suhtlusoskuste ja vastastikuse mõistmise arendamiseks, kasvatades empaatiat ja ennetades kiusamist. Rahvusvaheliste partnerkunstnike seas on Lundahl & Seitl, William Forsythe ning Simon ja Tom Bloor. Juba toimuvate eeltegevuste käigus on projekt oma väärtust tõestanud nii sotsiaalselt ja hariduslikult, tuues Lõuna-Eesti õpilasi lähemale kunstnikutööle ja kunstimuuseumidele, mille külastamine käib maakoolidele kahjuks enamasti üle jõu. Sel viisil edendatakse ühtaegu hoolivust ja loovust põlvkonnas, kes hakkab kujundama järgmisi kümnendeid.
Heaolu seisneb samavõrd ka keha eest hoolitsemises – kuidas sa magad ja sööd, kui palju liigud, väldid mõnuaineid, suitsu ja alkoholi jne. See võib kõlada kohutavalt moraalitsevana nii möllavatele teismehormoonidele kui ka neile, kes mäletavad veel sex, drugs & rock’n’rolli tähendust – aga keegi ei taha olla õnnetu, läbi põleda või trombi tõttu äkksurra, eks ole? Romantiline enesehävitus on moest väljas, on aeg end käsile võtta. Ka need on Ellujäämise Kunstid.
Nõnda on Tartu 2024 programmiliinis Inimene ja Oskused ka hulk kehalise heaolu projekte mahetoidulaatadest tantsuni ning linnas ja maal uitamisest Simple Sessioni ekstreemspordini. Elvas toimuval Eesti Liikumis- ja Heaolufestivalil leiab aset 12-tunnine põlvkonnaülene heategevuslik tantsumaraton ja Pärnu Linnaorkestri eksperimentaalkontsert, mis paneb publiku tundma füüsilist pinget, mida muusikud peavad esituse ajal taluma. Festivalil on hoolt kantud ka madalama sissetulekuga ja erivajadustega inimeste programmi kaasamise eest. Juunis 2024 korraldavad Lõuna-Eesti Puuetega Inimeste Kojad ühes riikliku katusorganisatsiooniga Tartus 28. Puuetega Inimeste kultuurifestivali. Viljandis on töös ema ja tütarde lavateos Täiuslik, mis juhib tähelepanu toitumishäirete tekkepõhjustele ja ravivõimalustele.
Heaoluprojektide ühiseks jooneks on tippekspertidele toetudes uuringupõhisuse ja publikusõbralikkuse sidumine ning võimalikult paljusid ealisi ja ühiskondlikke rühmi hõlmates. Kuigi enamik inimesi omandasid pandeemiajärgselt kiiresti koroonaeelsed käitumismallid, on ikka märke eemalehoidlikkusest, mida võimendavad paljud polariseerumist tekitavad teemad ja eelarvamuste levimine. Tartu 2024 usub, et vaimse tervise probleeme ja olmepingeid saab leevendada, tuues kokku erinevaid inimesi Tartust, Lõuna-Eestist, Euroopast ja kaugemalt – vestlema, liikuma, Euroopa kultuuripealinna kooslooma.
Mittevarjevõrk
Oma teekonnal 2024. aasta kultuuripealinnaks võisime vaevalt ette näha tragöödiat ja traumat, mille tõi kaasa Venemaa sissetung Ukrainasse. Tartusse ja Lõuna-Eestisse on nüüd elama asunud tuhanded põgenikud, püüdes kuidagiviisi naasta tavaolmesse, kui nende kodumaal sõda kestab. Kahju nende vaimsele tervisele on mõõtmatu. Tartu ja Lõuna-Eestis näiteks Võru olid siiski Eestis esimeste seas, kes käivitasid tõhusad võrgustikud Ukraina pagulaste ühiskonda ja kultuuri lõimimiseks.
Tartus hõlmas see Ukraina põgenikele vabapääsme pakkumist avalikesse ja eramuuseumidesse, ka pääsu teatritesse ja vabaajakeskustesse ning huvi- ja spordikoolidesse. Samuti tasuta toimumispaiku ja abivahendeid Ukraina kogukonna kohtumisteks ja sündmusteks. Nii on loomulik, et selles heas tahtes lisasime ka Ukrainaga seotud projekti Tartu 2024 kavva, et pakkuda sõjaohvritele turvatunnet, kultuuritegevuse ja vaimse tasakaalu taastamist.
Mittevarjevõrk on Tartu Ukraina Maja projekt, mida kureerib Viktoria Berezina, Hersonist pärit kunstnik, kes sai Eestis laialt tuntuks oma valusate ja lootusrikaste sõjakirjadega. Nüüd elab ta Tartus ning on aktiivselt osalenud mitmes kohalikus ja Euroopa kunstiprojektis. Tavalisi varjevõrke valmistatakse värvides, mis aitavad sõduritel jääda nähtamatuks, et nende elusid päästa. Nõnda suruvad ukrainlased maha ka valu, raevu, pisaraid ja isegi rõõmuhetki.
Mittevarjevõrke tehakse värvides, mis on valitud tundeküllust väljendama, et jutustada Tartu ja Lõuna-Eesti ukrainlaste isiklikke lugusid, andes neile inimliku, tundliku ja kunstilise nähtavuse linnaruumis, ning ka teisi dialoogi kaasata.
8. Fookuslugu - Varjatud Maailmade Avardumine
Naiiv- ja autsaiderkunstile pühendunud Kondase Keskus asetseb Viljandi vanalinna kaugemas servas. See paikkond on hüpe 2020ndaist 1920ndaisse – aega, mil Hans Prinzhorn avaldas Heidelbergis oma teedrajava käsitluse autsaiderkunstist. Ometi elab keskus kogu hingega olevikus ja ka tulevikus, valmistudes oma Tartu 2024 projektiks Varjatud Maailmade Avardumine.
Kuigi olin olnud art brut’i huviline kooliajast peale ja Kondases ka varem käinud, oli 2018. aasta Eesti autsaiderkunsti retrospektiivnäitus silmiavav ja mu jaoks ka üks Eesti Vabariik 100 tippsündmusi. Kuraator Mari Vallikivi kõneles liigutava kaasaelamisega esitletud kunstnike taustast – mõnel olid vaid mõõdukad vaimse tervise probleemid, teised olid kogu eluks eraldatusse määratud. Läbiv mõte: kõigil neil oli midagi erilist jagada ja nende teosed pole pelgalt ajaviide või osa ravist; nad väärivad vahendeid, tunnustust ja austust kui kunstnikud.
Ometi on Prinzhorni ja teiste uurimustest sajand hiljemgi palju häbitunnet ja vaikust nende loojate ümber. Teoseid visatakse ära, omaksed ei taha end avalikult siduda. Sellist suhtumist kohtab pea kogu Ida-Euroopas ja see tuleneb nõukaaja tavast peita kõik erivajadustega inimesed silma alt ära. Siis mõistsingi, et Kondase Keskus pole vaid õdusalt vanamoeline kunstimuuseum väikelinna servas – sel on sõnum ja sisu, mida üle Euroopa jagada. See pidi saama osaks Tartu 2024 programmist, sest harva on Ellujäämise Kunstide mõtet tabatud nii valusalt otsesõnalisena.
2023. aastal on Varjatud Maailmade Avardumisel juba olnud eelsündmused Eesti saatkonnas Berliinis ning äsja ka Tartmusis Prinzhorni kollektsiooni toel tehtud näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru?“. Ekspressionistliku ja sürrealistliku avangardi imetletuna ning totalitaarrežiimide põlatuna on art brut meie nägemistaju rohkem mõjutanud, kui endale teadvustame, ometi on tänased autsaiderkunstnikud just seda – heidikud ühiskonna äärealal, kel on vaevu õigust nimele ja eluloole, oma tööde säilitamisele ja väljapanekule. Rahvusvaheliste näitustega Tartus, Viljandis ja Valgas püüab Varjatud Maailmade Avardumine seda muuta.
„Kunstiloome on erivajadustega inimesele vahendiks neid ümbritseva maailma paremaks tajumiseks ja mõtestamiseks, kuid annab ka teistele võimaluse nende sisemaailma paremini mõista.
Andekate loojate nähtavaks muutmine ja nende loomingu tunnustamine aitab erivajadustega inimestel saada paremaid tingimusi kunsti tegemiseks ja ühiskonnal mõista, et erinevaid inimesi tuleks kohelda võrdsetel alustel, mis omakorda aitab luua enam sidusust ühiskonnas tervikuna.“
Mari Vallikivi, „The Bumpy Road of Estonian Outsider Art“, A Shade Colder: Shifting Timelines, aprill 2023
—
Ehk oleme tänapäeval irratsonaalsele mõtlemisele avatumad kui oldi varem – näiteks [psühhiaater] Emil Kraepelin ilmselgelt jälestas irratsionaalseid mõtteid. Mõisted „autsaiderkunst“ ja art brut on meile kuigivõrd abiks, et me ei peaks neid teoseid kontseptuaalseiks, mingile välisele kontseptile toetuvaiks. Need on loodud kutsuma vaatajat nendesse mõttekäikudesse, et ta ise saaks mõelda tähtsatele elulistele küsimustele – võib-olla metafoorselt, aga ehk ka irratsionaalselt, alternatiivina meie tänapäevasele ratsionaalsele mõtteviisile.
Dr. Thomas Röske, Prinzhorni Kollektsiooni direktor näitusel „Kui magatud unest saaks midagi aru?“
9. Fookuslugu: Simple Session 2024
Ekstreemsport tuleb koju! Üks trikiratturite ja rulatajate tippsündmusi Euroopas jõuab 2024. aastal Tartusse tagasi. Saanud 2000. aastal hoo sisse kohaliku võistlusena, kolis see peagi Tallinna, kuid laienes ka Riiga ja Helsingisse ning võõrustab igal aastal hulljulgeid enam kui 30 riigist. Meedia teel miljoniteni jõudnult ning nüüd ka X-Gamesi sarjaga koostööd tegema asunult on kodulinn seni tundunud liiga väike. Aga Euroopa kultuuripealinna aastal enam mitte!
Simple Session on liikumise, kiiruse ja kehaosavuse pühitsus – kuid Ellujäämise Kunstide lugusid on neil rääkida teisigi. Ajast, mil valdav osa noortekultuurist oli netiväline – põnevus oli tänavail ja neil kasinail rularampidel, mida linnal 1990ndate lõpus pakkuda oli. Noored õppisid paremini tegema, uusi tingimusi looma, said enda taha linna ja sponsorite toetuse – nii on see ka lugu meisterdajate nutikusest ja püsivusest 21. sajandi linna endanäolisemaks muutmisel. Kultuuripealinna aastaks annab Simple Session jõulise sõnumi, et Tartus või Lõuna-Eestis elamine pole ettekääne, miks ei saa rahvusvaheliselt atraktiivset suursündmust käima tõmmata.
Tuues oma programmi 2024. aastal Kammivabrikusse, katab Simple Session ka piirkonna, mis siiani pole olnud eriliseks magnetiks teismelistele (ega ka rahvusvahelistele spordistaaridele). Andnud tugevalt tooni varajaste 2000ndate Tartu põrandaaluses peoskeenes, toob Simple Sessioni kamp kaasa ka öövööndi kava filmide, muusika ja DJ-dega.
Teismeliseeas hakkasin pildistama ekstreemsporti ja olin üks esimesi sellealaseid fotograafe Eestis. Kui sõitsime trikirataste ja ruladega ringi, hakkasin märkama, kuidas linn areneb ja muutub..
Timo Toots, Maajaam
Peeter Kormašov „Timo Toots: kirjutama peab mitte ainult kurgi, vaid digikurgi kasvatamisest“, Eesti Ekspress, 3/5/2023
10. Parandusõigusest meisterdusoskusteni
Ilu on sageli pinnapealne – nagu ka kasutusväärtus. See on miljonite masstoodangu tarbijate kibe kogemus. Ja liigagi tihti ei saagi midagi peale hakata kalli ja sileda disainiimega, mis napilt aastaga streikima hakkab. Võib arvata, et kontrollid kõiki noid digitaalseid ja elektroonilisi seadeldisi, mis on mõeldud sind teenima ja su elu lihtsamaks tegema – aga kui nad katki lähevad, ei saa nende sisemusse kuidagi ligi (ja polegi mõeldud saama). Ei pruugi saada ka ametlikud paranduskojad – ja nii mattub maailm (mitte kuigi) aeglaselt ühekordse nodi prügimäe alla.
Igatsus stressivabama olmemugavuse ja kõige kenama uue kraami järele on pimestanud kaasaja ühiskonda kogu selle lühikese elueaga asjade hulga taga olevate suunatud huvide suhtes. Juba mõnda aega on inimesed siiski hakanud ära tundma, et „stressivabadus“ on illusioon, mis läheb kalliks maksma isiklikule rahakotile ja on veel määratult kulukam keskkonnale. On aeg võtta asjad enda kätte, sõna otseses mõttes – „Õigus parandamisele“ liikumine on laiendamas kandepinda kogu Euroopas, hõlmates tänase seisuga üle 100 organisatsiooni 21 Euroopa riigist.
Parandamisõiguse aktivistid viitavad Eurobaromeetri uuringule, mille kohaselt eelistaksid 77% ELi tarbijatest tooteid uute ostmise asemel parandada, kuid ostmine on liigagi sageli tehtud lihtsamaks, kuna parandamine on kallis ja raskesti kättesaadav. Mitmed tooted ongi disainitud üsna pea katki minema ja osasid ei saa välja vahetada. Elektroonikaseadmete paremad parandamisvõimalused aga vähendaksid ressursikasutust, kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja energiatarbimist – seda oleks hädasti vaja, sest need seadmed on kõige kiiremini kasvav reostusallikas ELis – 2017 näiteks 3,5 miljonit tonniga, millest 60% jäi ümber töötlemata.
Euroopa riikide seadusandluses pole kerge muudatusi saavutada, kui tuleb võistelda vanade harjumuste ja tööstuse kestva mõjuga. Majanduskriis, sagedased häired tarneahelais ja kasvav mure antropotseeni saastemastaabi pärast teevad parandusvõimekuse ometi üha pakilisemaks. Ja siin saavad vaesemad olla rikkamatele õpetajateks – vana Euroopa heaoluühiskondadel on nii mõndagi õppida kogukondadelt, kes pidid veetma aastakümneid sotsialistlikus „paradiisis“, kus kõigest oli puudus ja eluks vajalikku tuli ise teha.
Eesti on siin samuti heaks näiteks, kuidas paljudel kujunes vilumus meisterdamiseks ja parandamiseks, kõige argisemateks Ellujäämise Kunstideks – sokinõelumisest ja moosikeetmisest autode ja kitarride valmistamiseni välja. Peedist Pesumasin (levinud kõnekäänust pärit nimega) on Tartu 2024 projekt kolmelt muuseumilt: Eesti Maanteemuuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum ja Tartu Linnamuuseum. Väärtustades nõukaaegset leiutamist ja leidlikkust, taaskasutust ja oma kätega tegemist garaažides, aedades ning linna- ja maakodudes toob näitus välja mitte ainult esemed, vaid ka isiksused nende taga.
Üks selline kuju on Venda Luude Põlvamaalt, tehnikuharidusega toidukasvataja, keda kannustas „uudishimu mõelda ja katsetada, mida saaks veel välja pigistada endast ja metallist“. Omatehtud tööriistade abil konstrueeris ta 1980ndail Saksa traktorimudelil põhineva raudhobu ja jätkas selle täiustamisega. Selliseid lennukaid külameistreid võis leida üle kogu maa ning mitmed oskused on edasi kandunud ka tänapäeva, sest mitmed tänased meisterdajad on pärit talumajapidamistest.
Tänane meisterduskultuur kogu oma mitmekülgsuses ja kodupaiga traditsioonide tugeva aluspõhjaga tuleb esitlemisele ja jagamisele veel mitmetel Tartu 2024 Lõuna-Eesti sündmustel. Kõige mastaapsemalt saab see teoks Pärandusfestivalil Viljandis, mis on 2020. aastast UNESCO käsitöö- ja rahvakunsti loovlinn. Kaasates TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat, Viljandi Kunstikooli, Eesti Rahvakultuuri Keskust, Pärimusmuusika Aita, Kondase Keskust ja Viljandi Muuseumi hõlmab festival oma eelsündmustega ka tänava- ja etenduskunste, rahvusvahelisi meistriklasse ja folgikontserte (on ju Viljandis ka ilmakuulus pärimusmuusika festival.)
Pärandusfestivali tuumaks on siiski meistri- ja paranduskultuur kõigis oma ilminguis. Sellest lugu pidamist Viljandis toetab ka iga-aastane linnameistri stipendium – ja seni on kõik linnameistrid olnud naised. Triin Amur (2021) kui Marta Moorats (2022) on parandusaktivistid, kes on rõhutanud, et riiete paikamine ja majatarvete putitamine ei ole märk vaesusest (nagu taasiseseisvudes ratsa-rikkaks-suhtumisega kiputi arvama), vaid lisab asjadele hinge ja väärtust, tehes head ka keskkonnale.
Praegune linnameister Gea Valner edendab kestlikku toidukasvatust ja aiandust:„ Ilus oleks, kui läbi aasta saaksime teadlikumaks meie aedade lugudest, liigirikkusest, meie taimede ja aedade pärandist ning ideid selleks, kuidas meie lastele ja lastelastele tervemat, rikkalikumat ja elusamat keskkonda edasi anda.“
See tung anda oskusi ja teadmisi edasi järgmistele põlvedele, luua keskkondi asjade oma kätega meisterdamiseks ja parandamiseks silmast silma kohtudes on ühine joon kogu Inimese ja Oskuste programmiliinis ning ka kõigis Ellujäämise Kunstides. Kooskõlas püüdlustega üle Euroopa toimub Lõuna-Eestis kohapeal üleminek tarbijalikkuselt hoidmisele ja koosloomele.
Mõtlen tihti, et tulevikus võib asi liikuda kahtepidi. Üks nendest on perfektne ringmajanduslik ühiskond, mis tekib ehk umbes järgmise 50 aasta jooksul. Ja sellisel juhul on iga inimene mingis mõttes parandaja ja asjade elu pikendaja. Teine tee oleks ökoloogiline kollaps, kus jällegi inimesel väga variante pole. Temast peab saama parandaja. Seega on meie tegevusest tulevikuinimesel otseselt kasu.
Jiří Krejčí, tšehhist Tartu parandusaktivist
Galeristi ja kirjaniku Raul Oreškini koostatud kogumikus „Tartu hääled“ 2022.
11. Mari Kalkun: Kas aigu om? / Libligu tsiivalüük // Annela Laaneots: Toetami väigokõisi keelekeisi ja kultuurõ
Kas aigu om? Libligu tsiivalüük
Mari Kalkun
Maailma kese on siinsamas.
Ma kannan teda endaga kaasas
Nagu meie kõik. Maailma kese
on pistetud läbi minu
nagu nõel läbi putuka keha.
– Jaan Kaplinski (1941–2021) –
Ma olõ muusik ja tuuperäst om mul olnu uma seenidse elo joosul võimalus pall’o müüdä ilma roita. Midä inämb ilma müüda käü, toda inämb ma tunnõ, et kõik om kõgõga köüdetü ni ütelüsel, et libligu tsiivalüük või valla pästä marupöörüsse tõõsõl puul maakerrä, om tõtõstõ tõõpõhi all. Mõtlõmi tuu nahkhiirõ pääle, kiä võisõ olla edimäne koroonaviirusõ kandja. Vai Ukraina sõa pääle. Mõlõmba sündmüse ja näide tugõva mõo jõudsõva tsõõriga siiä, Haki küllä Võromaal, kon ma elä. Siiä, Euruupa veere pääle, miä om piiriala Läti ja Vinnemaaga. Ja õkva nigu telmise pääle saatsõ imäkene Maa mu parhilladsõ kirätükü illustriirmisõs minevä nädäli Võromaalõ innenägemäldä troopilidsõ pöörüstormi, miä kaksõ maiu ja puid ni teie pall’o kurja. Arvada linnas’ kongi Jaapanin üts liblik ülearvo kipõstõ…
Maailm om tansaman ja tege tsõõrõ mi ümbre. Ku mõni aastak tagasi oll’ viil arvajid, et ilmamuutusõ meid tan Eestin pututa-i, sõs parhilla om siililegi selge, et pututasõ iks külh. Ka Lõuna-Eestin omma mitu keväjät pääle lumõ sulamist olnu väega pikält põvva. Väiku olõndi võiva olla väega vägevä: nigu terve mi söögilaud olõnõs ütest tsillokõsõst mutukast – mehiläsest – ja timä käekäügist. A mehiläne ei linda kah tarust vällä, ku välän om 35 kraati. Näütüses Hiinan om piirkundi, kon mehiläse inämb ellä taha-i ja inemise tolmõndasõ ütekaupa ummi uibuhäiermit. Tuu om rassõ ja vaivalinõ ni tävveste ull tüü. A tol silmäpilgul, ku inemine om püürdnü luudusõlõ sälä, avita-i luudus meid inämb. Luudus tulõ väega häste inemiseldä toimõ, pall’o parõmbalõ ku üten inemisega. Olnu väega hää, ku üle ilma saadu arvo, et inemisel om vaia luudust, mitte vastapite.
Väega tähtsä ellojäämise kunts täämbädsel pääväl om halva ümbrepüürdmine, harinõminõ. Üts kuulsambit lausit vahtsõ ao Eesti aoluun om president Lennart Meri ütlemine: „Olokõrd om sitt, a tuu om tulõvigu väetüs.“ Taan lausõn om seen mitu mõtõt. Kõgõpäält: mi tunnistami hindäle, et mõnõ as’aluu omma tõtõstõ halvastõ. Tõõsõs: elorõõmsa arvaminõ, et seost või ummõhtõ sündüdä midägi hääd vai esiki väärtüslist. Nigu üteldäs, hääd kriisi saa-i raisku laskõ!
Oll’ aasta 2020. Vabakutsõlisõ muusiguna jäie ma pääväpäält tüüldä. Mu ammõt (laulja) ja ülepää laulminõ kuulutõdi korgõ koroonariskiga tegevüses. Tuu aasta oll’ hiidütäv, a üteliidsi tarvilinõ läbielämine. Ma jäie ello, jäie vii pääle, selle et sutsõ taa vahtsõ olo- ja elokõrra umas võtta. Kuigi oll’ ränki aokibõnit, saiõ ma tuust hullust aost ja vahtsist välläkutsist hoobis kimmüst, et tii iks õigõt asja. Saiõ kimmüst tollõ jaos, et tulõvigun viil parõmbalõ tetä ja võtta aigu hinnäst arõnda. Ka miikandi elo nakas edenemä: tühä talo ostõti är vai kõpitsõdi üles, inemise, kinkal es olnu varrampa aigu, löüdsevä tii maalõ. Kokko tull’ 2020. aastagast ka pall’o hääd.
Umbõs samal aol lei mul päähä mõtõ, et om vaia ütte säänest sündmüst nigu festival „Aigu om!“. Istõ uman uibuaian, kaiõ ilosit häiermit ja mõtli, et ammu ei olõ nii pall’o aigu olnu. Aigu mol’ota, mõtõlda, aigu lihtsäle olla. Säält edesi rännäs’ mõtõ sinnä, et mis tähtsüs om ülepää elol, ku ei olõki aigu keväjä häiermit nuhuta. Mis kassu om sõs tüümurdmisõst ja vaivanägemisest, ku olõ-i aigu tähele panda, kuis kasus uibu uman aian vai lats tõsõn tarõn. Neo pidänü õigust üldä olõma kõgõ tähtsämbä as’a! Tuul keerolidsõl 2020. aastagal sündü idee kõrralda festival „Aigu om!“, miä köüt ütte mõtsa ja muusiga ja näütäs paigapäälist rikast perimüskultuuri, inemiisi, lugusid ja esierälist keskkunda.
Midä tähendäs aigu om? Sõnnom om muidoki: võtkõ no aigu! Tuu tähendä-i, et mi mol’ota kõik aig ja midägi ei tii. Tuu tähendäs hoobis, et mi teemi tsipakõ vähämb, a targõmbalõ. Söömi tsipakõnõ vähemb, a söömi taa kraami är vai kasvatami esi – sõs joht viska-i är. Tarvitami tsipakõnõ vähämb, a hääd ja kavvõmb, vai teemi esi. Mõistami olla õnnõligu vai sõs tiiämi, midä om vaia seo jaos, et õnnõlik olla.
Õnnõligus saamisõs olõs nigu vaia sada ja üts asja. A ku olõt naa sada ja üts asja kätte saanu, tulõ vällä, et midägi om iks puudus. Ületarvitamisõga täüdämi uma henge mulkõ ja naa mulgu läävä aoga kõrrast suurõmbas. Om hallus mõtõlda, ku pall’o maailman, a ka mi uman väikun Eestin om parla raiskamist. Võrokõnõ ja laulusõsar Hintsi Anna om tennü filmigi tuust, ku hirmsalõ pall’o mi täämbädsel pääväl uma vaivaga kasvatõdut söögikraami är viskami. A mi ei pillu minemä õnnõ süüki – viskami är ka avvustusõ edevanõmbidõ ja luudusõ vasta, viskami är aastatuhandidõ joosul kor’at tarkusõ. Ütekõrdsõ anoma ja ütekõrdnõ maailm ommaki ütekõrdsõ – nail olõ-i võimalust pikembält püsümä jäiä.
Ilmaelo om lännü väega kipõs ja taast tulõ suurõmb jago maailma häti. Ja naa hädä – nigu ilma lämmämbäs minek ja katskidsõ hengega inemise mi ümbre – ei jätä kedägi putmalda. Mi ütiskunna juhtlausõ täämbädsel pääväl paistus ollõv: pall’o ja kipõstõ! Süvväs kipõstõ, tahõtas saia pall’o asjo ja kipõstõ, sõidõtas kipõstõ, tüüd tetäs pall’o ja kipõstõ, kõnõldas ja suhõldas kipõstõ, esiki lakja minnäs liiänd kipõstõ. A kipõstõ tegemisest ei tulõ häädüst. Midägi taast nigu tulõ – kokko saa kõkkõ pall’o, a meelehääd om veidü.
Ands’ak, et kõgõ tähtsämbä as’a omma tegeligult kõgõ lihtsamba as’a. Vaikus, pümehüs, puhas joogivesi ja süük, puhas õhk, luuduse lähkün olõk ja füüsiline tüü omma neo, miä toova meile tervüst ja tugõvust. Ku ma käve ütskõrd külän ummil Jaapani sõbrul üten Lõuna-Jaapani mägikülan, sõs nä ütli, et päämine põhjus, mille nä sääl eläse, om puhas vesi. Et seo vesi, miä sääl kraanist tulõ, om hää maiguga. Nii lihtsa asi, a ummõhtõ piät pall’o inemiisi maailman juuma vett plastpudõlist, selle et uma kao vai kraani vesi ei ole hää ja turvalinõ. Ja ku lihtsa om umma põh’avett är tsolki.
Mu ku luuja jaos om vast kõgõ tähtsämb vaikus. Kah’os om vaikust viil lihtsämb är tsolki ku vett – päämidselt egäsugutsidõ massinidõga. Joba ligembän tulõvigun pia ma minemä umma vaikust otsma kostki mujalt, selle et Võromaast saa militaartsoon suuri sõamassinidõ ja suurtükkega. Ma ei tiiä viil, kas ma jää ka vaikusõlda luujana ello.
Kõnõli õkva üle videosilla jaapanlasõ Koiwa-saniga, kiä om „Aigu om! 2024“ tiimi Jaapani-puulnõ kõrraldaja. Tälle väega miildüs aigu-om-filosoofia. A tä oll’ veidü väsünü olõkiga ja kõnõl’ mullõ, et täl olõ-i aigu ja tuuperäst om täl vaia tulla siiä Võromaale, et aig jälki üles löüda. Jaapanin om elo väega kipõ. Sakõstõ omgina nii, et mi piämi minema kavvõndalõ, et löüda üles hindä jaos tähtsä asi – VAIKUS.
Tuu tähtsa asi või olla ka mõtõ, tunnõ vai mõttõviis – kõik tuu, miä sünnüs mi pään ja midä olõ-i silmäga nätä. Kõik tuu, miä või meid takast tsuski, a või meid ka tagasi hoita. Suurõmb jago kultuuri ja kuntsi tegeles õkva tuu poolõga, midä olõ-i silmäga nätä. Sakõstõ tulõ läbi ellä midägi tõistsugumast, et esihindäst arvo saia. Tuu idee omgi sütütanü festivali „Aigu om!“ kõrraldajit tuuma 2024. aastas kokko mõtsamõtlõja ja muusigu Jaapanist ja Eestist.
„Ma olõ suhtõn maaga,“ om kirotanu võro poeet Saarõ Evar. Mi olõmi luudusõ meelevallan ja tuu om katõpoolinõ läbikäümine. Mi edevanõmbidõ usk oll’ luudusõusk ja tuu ei olõ parhilla kohegi kaonu. Võromaa om viil üts perämine kotus maailman, kon om elon ristipuiõ traditsioon – kommõ tetä koolnulõ kodo lähküle puu sisse ristikene. Tuu animistlik kommõ köüt meid ütte kavvõndõ ja vannu kultuurõga Tiibeti ja Jaapanini vällä. Mi vana uskmisõ perrä om kõgõl luudusõl heng seen – heng om puiõl ja maal, kivvel ja viil. Mõtsa tennätäs, ku mar’asaak om olnu helde, luudusõga kõnõldas ku inemisega. Mõts and lohutust ja väke, ku inemisel om rassõ. Mi pühäkotus sann om raotu palgõst ja palgi tulõva mõtsast. Selle tennätäs sannasõnnun nii vihahaudjat ja viituujat ku ka palkõ ragojat ja sanna ehitäjät.
Tennämine om kombõ perrä ülepää üts väega tähtsä asi. Tennämisel om vägi seen ja tennämine avitas tähele panda, miä om miä ümbre ja mink iist om põhjust tenolik olla. Tuu tiidmine luudusõst ku paarilisõst om Võromaal viil küländ kimmäs. Tuu omgi mi sõnnom Euruupalõ, maailmalõ.
Toetami väigokõisi keelekeisi ja kultuurõ
Annela Laaneots
Tartu 2024 Õuruupa kultuuripääliina vedosnik
Õgal aastagal häös 4-5 kiilt. Üteh kiiliga’ häöse’ kultuuri’, mõttõilma’, luu’, laulu’, innidse’ tiidmisõ’ – kõik tuu om hoitnu’ terveht ilma rikkambana. Om arvada’, õt noide aastakümnidõ joosul, mäntse’ ommava’ tulõmah, häöse’ keele’ väiga’ kipõstõ ja ilm jääse kõikaig vaesõmbas.
Mi Lõunõ-Eestih proomi ummi põlitsit kiili ja rahvit hoita’ ku munakõisi: seto, võro, mulgi, tarto, kodavere. Eiski’ ku võro ja seto kiil ommava’ ÜRO ütlemise perrä põlitsõ’ keele’, sis õks tulõ noide kiili kõnõlõjil õgapäävätselt pitä’ võidõlust, õt riik noid kiili tunnustasi’. Näütüses, õt riigi puult kõrraldõt rahva ülelugõmisõl saasi’ õgaüts panda’ kirja uma imäkeele vai õt koolih saasi’ midägigi’ oppi’ umah keeleh. Mi põlidsõ’ keele’ eläse’ õgapäävätselt läbi Ellojäämisõ Kunstõ.
Mi õks looda, õt väigokõisi kiili õiguslik kõrd lätt parembas ja näidega’ naatas inämbä arvõstamma. Eesti keelenõvvokogo tekk s´oo aastaga edeotsah ettepanõki naada’ vällä tüütämmä seto ja võro keele õiguslikkõ alossit. Sääne edesiminek om sündünü’ õnnõ Võro Instituudi ja Seto Kongressi Vanõmbidõ Kogo pikäaolistõ tüüga’.
Setokõisil, võrokõisil ja mulgõl om suur murõh, õt kuvvamuudu saia’ nuuri umma kiilt opma ja umah keeleh kõnõlõmma. Parhillatsõh ilmah saa-ai nuur viil arvu, õt olõs vaia õgapäävätselt umma kiilt mõista’ ja kõnõlda’.
Tartu 2024 one tõsimiili annud meie veikekiältele iäle. Nõnnamuudu pidetässegi Euruupa kultuuripiälinnä uassal I Kodavere Laalupido, muailmä esimene laalupido, kos laaletässe aenult kodavere kiälen. (Kodavere keel)
Seto Instituut vidä iist põliskiili konverentsi, koh mi uma’ keele’ ommava’ päämätses teemas.
Viil tulep Euroopa kultuuripäälinna vaimun mulgi konverenss. Rojekt Tartu Maailmaülikuul om mede põlitside keelde teemale pallu tähelepanu pühenden.
Prilla om käimän kah ÜRO ülemailmaline põlitside keelde aastekümme, mille mõte om neid elun oida ja toete nende keelde kõnelejit – Euroopa kultuuripäälinn Tartu 2024 annap kah selle ääs oma osa. (Mulgi keel)
Mi uma’ erinevä’ kultuuri’ ommava’ Tarto 2024 kõgõ ilosamba’ ja tähtsämbä’. Seto leelo ja võro savvusanna traditsiooni’ ommava’ UNESCO ilmaperändi esindüsnimekiräh ja mõlõmbat saat Õuruupa kultuuripääliinah ka’ kuulda’, nätä’ ja tunda’.
Kullõlda’ seto leelot ja Kalkuni Mari laula võro keeleh, k´avvu’ savvusannah, olla’ edimätsel kodavere keeleh laulõt laulupeol ja mulgi kultuurist kuulda’. Säntse eismuudu kogõmusõ saat saia’ õnnõ Õuruupa kultuuripääliinah Tarto 2024. Mi tutvusta ummi kiili ja kultuurõ hilläkeiste õgalõ ku uma kõgõ parembalõ sõbralõ. Mi looda süämest, õt mi keele’ jääse’ alalõ.
12. Fookuslugu: Unustatud Rahvad
Maailmas laiemalt tuntud Eesti heliloojate seas on Veljo Tormisel (1930–2017) eriline tähendus – ta on meisterlikult ühendanud rahvalaule, kooritraditsioone ja kaasaegset klassikalist muusikat. Leides inspiratsiooni peamiselt Soome-Ugri pärandist, on tema suurteoseks kuuest tsüklist koosnev „Unustatud rahvad“, mis ilmus 1992. aastal ka paljukiidetud heliplaadil plaadifirma ECM all.
Soome-Ugri väikerahvaste saatus on täna samavõrd valus teema kui 1970ndate ja 1980ndate suure venestamise ajal, mil enamik tsükleid kirjutati – kui Venemaa muutub suuremale osale maailmast üha vastuvõetamatumaks, surutakse sealsed vähemusrahvused veel sügavamale unustusse, sest kaovad kontaktid oma Põhja- ja Kesk-Euroopa hõimlastega. Nõnda on Euroopa teadlikumaks muutmine nende heitlusest igati Ellujäämise Kunstide vaimus.
2023. aasta märtsis tõid Eesti dirigent Ingrid Roose ja 80-liikmeline Pariisi orkestri koor kolm tsüklit Tormise „Unustatud rahvastest“ mainekasse Pariisi Filharmoonia kontserdimajja; videokujunduse lõi multimeedia- ja installatsioonikunstnik Aljona Movko-Mägi. „Isuri eepos“, „Vadja pulmalaulud“ja „Ingerimaa õhtud“ kõlasid prantsuse lauljate esituses nende rahvaste keeltes. Ometigi oli see tõeliselt sooja vastuvõtu saanud esinemine vaid avamänguks Tartu 2024 ERMis raames toimuvale ettekandele.
On omaette märgiline, et sillapea kujuga muuseumihoone endisel Nõukogude sõjaväe lennuväljal on kujundanud Pariisis baseeruva DGT arhitektid Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane. 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnas Tartus saab pärandi ja tuleviku vahelisest muuseumisillast ka helirada iidse Soome-Ugri rahvapärimuse ja 21. sajandi Euroopa vahel.
„Kui ma laulan Tormise muusikat, siis ma tunnetan maad, soola, tuult. Ma ei ole seda kunagi varem muusikaga kogenud. Ma olen ka varem palju erinevate maade traditsioonilisi rahvalaule laulnud, aga Tormise muusika on väga teistsugune. See on väga ehe ja tekitab ürgseid emotsioone.“
Mathilde Segal, laulja
„Ma töötasin Veljo Tormisega koos juba 20 aastat tagasi. Kuulasin kontserti ja see on minu meelest fantastiline projekt. Rütmilised maastikud, poeetilised maastikud, muusikalised kordused, mis mõjuvad lausa hüpnotiseerivalt. Väga ainulaadne.“
Loic Pierre, Microcosmose koori juht
„Pariisi Filharmoonia kontserdimajas kõlas Veljo Tormise soome-ugri keelne “Unustatud rahvad”“, ERR Kultuur 15.03.2023
13. Fookuslugu: Sürrealism 100
„ma olen suur segadus rongkäigus / ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul / Ma olen tigude müstiline selgroog“… Nõnda kirjutas Eesti sürrealistlik luuletaja Ilmar Laaban sellal, kui Euroopas märatses Teine maailmasõda. Eneses võõra avastamine, seoste vabavool lämmatavate ideoloogiate võimutsedes, inimese alateadvusest kõige pöörasemate veidruste ja vastuoksuste otsimine kasuahnuse ajastul – ka need on Ellujäämise Kunstid.
Aastal 2024 möödub sada aastat esimeste sürrealistlike manifestide avaldamisest Pariisis. Järgnenud kümnendeil levis sürrealism üle maailma – esteetilise revolutsioonina, protestina, mänguna, sõnulseletamatuna. See on kandunud reklaamidesse ja muusikavideotesse, moodi ja disaini. Sürrealism on nii kõikehõlmav, et on muutunud peaaegu nähtamatuks – kuid viimastel aastatel on toimunud mitmeid suurnäitusi, et selle mässulist väge ja ammendamatuid aardeid taas üles leida. Miljonid teavad menukeid, kuid on ikka veel mõõtmatult kohalikke varandusi, mis ootavad laiemat avastamist.
Kuigi plaanis on ka kunstivoolu tippude ABC, kus esindatud muuhulgas Dali haruldane graafiline leht Tartmusi hoidlatest, keskendub Tartu 2024 „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…“ Tšehhi ja Eesti taieste rikkalikule valikule. Teosed on tunnistuseks, kuidas kaks kultuuri suutsid edukalt üle elada mõne kõige räigema ja vägivaldsema perioodi lähiajaloos. Nende traditsioonide vahele luuakse ERMis dialoog ühisel kureerimisel – Tartmusi poolt Joanna Hoffmann ja Kristlyn Liier ning Anna Pravdová Praha Rahvusgaleriist. See on 1796. aastal asutatuna üks maailma vanimaid avalikus omandis kunstigaleriisid ning ka üks Kesk-Euroopa suuremaid muuseume.
Prahas on olnud kolm suurt sürrealistide põlvkonda, kus on rahvusvaheliselt tuntud nimesid, nagu Toyen, Jindřich Štyrský ja Jan Švankmajer. 1960ndail määratlesid sürrealistid end kommunistliku ideoloogia teravate vastastena. Eestis aga 1920ndail sürrealism õieti mõjule ei pääsenudki, ehkki mõned selles laadis katsetused on Eesti kuulsaimate kunstiteoste seas. Hilisemas Eesti sürrealismis on siiski mitmeid väga isikupärase laadiga kunstnikke, nagu Ilmar Malin, kelle isikunäitus toimub Tartmusis. Rühmitused, nagu Para ’89 rõhutasid samuti sürrealismi kõrvalejäetust ametlikust Nõukogude Eesti kunstikaanonist.
Sürrealismi mõju on tuntav ka kaasaegsete kunstnike puhul – näiteks Kris Lemsalu, kes esindas Eestit 2019. aasta Veneetsia Biennaalil, nagu ka Eesti auhinnatud karikatuurides ja animafilmides, mis jõudsid laia maailma eeskätt tänu Priit Pärnale. Mõlema töid näidatakse ka Tartmusi viltuses majas. Tartul endal on sürrealismiga eriline side eklektilise ja endiselt heas loomevormis Kursi Koolkonna kaudu; Albert Gulgi või Peeter Alliku töödes on ka tugev annus Lõuna-Eesti maagilist realismi.
14. Tunne, et sind Euroopas vajatakse ja hinnatakse
1. novembril 2019 pidi Tartu Lille Maja noortekeskus ära jätma LGBT-teemalise vestlusõhtu, kuna sai äärmuskonservatiividelt vägivallaähvardusi. Paremäärmuslased korraldasid ikkagi Raekoja platsil meeleavalduse LGBT+ õiguste vastu. Ometi ümbritsesid neid peagi vikerkaarelippude ja sallivusloosungitega noored, keda sai palju rohkem. See rahumeelne võit andis kogu ühiskonnale vägeva sõnumi: Tartu ei ole mingil juhul „natsipealinn“, nagu mõned kurjad keeled varem väitsid. Astusime suure sammu edasi, saamaks julgeks, avatud ja sõbralikuks linnaks, nagu igatsesime olla.
Kui Tartu esitas 2022. aastal kultuuripealinnade rahvusvahelisele ekspertkomisjonile teise vaheraporti, oli juba jõudnud toimuda esimene Tartu Pride. Just parajal ajal, sest LGBT+ inimeste seisukorra kohta Tartus ja Eestis esitatigi komisjonis küsimusi. Euroopa hoolib. Tänavu juunis oli Tartu 2024 esindus eredalt kohal ja nähtav Tallinnas toimunud Baltic Pride’il, mis leiab Euroopa kultuuripealinna aastal aset Tartus.
Mitte kõik ei leppinud sellega. Kuuldus omajagu nurinat nii seal osalemise kui ka Tartu 2024 sotsiaalmeediapiltide vikerkaarevärvide üle – ikka nende seast, kes polnud rahul ka samasooliste abielu seadustamisega Eestis. Valdavaks osutus siiski tänu- ja rõõmutunne. Tajume, et enamus tartlasi ja lõunaeestlasi tunnustab ja austab meie hoiakut. Seda kinnitavad veelgi Eesti Inimõiguste Keskuse uuringud Eesti inimeste suhtumisest LGBT+ teemadesse, eriti nooremate põlvkondade puhul.
Loodame väga, et seksuaalhariduslikke sündmusi ei pea enam kunagi poliitilistel põhjustel või turvakaalutlustel ära jätma. Tartu 2024 programmis on sellele valdkonnale pühendatud terve omaette projekt – Suudlev Tartu. Suur ühissuudlemine Raekoja platsil (kaugele ümber kuulsa Suudlevate Tudengite purskkaevu) on selle instatav tuumsündmus, kuid ka metafoor kogu Tartule ja selle regioonile kui identiteetide külluse jaoks turvalisele, kaasavale, mõistvale ja julgustavale ruumile.
See küllus hõlmab mitte ainult soolisi ja seksuaalseid identiteete, vaid ka etnilist paljusust. Eesti ei tajuta ehk nii multikultuurse ja paljurahvuselisena kui paljusid teisi Euroopa riike, kuid meie elanikkond koosneb märksa enamast kui eestlastest ja venelastest. On küll olnud pagulaste vastast kihutustööd ja isegi vihakuritegusid, kuid jällegi suudab enamus näha, et valdav osa kolmandaist riikidest saabujaid on tulnud siia austusega Euroopa väärtuste, elukvaliteedi ja turvanormide vastu. Ning nad jagavad rõõmuga oma lugusid ja tavasid.
Sellel põhineb Maailma Maaliin. Tartu Rahvusvahelise Maja eestveetuna esitleb see lõunaeestlastele Aasiast, Aafrikast, Ladina-Ameerikast ja teistestki „kaugetest“ kultuuridest pärit asukaid pidude, mängude, toidu, käsitöö, jutuvestmise ja muusika abil, kummutades eelarvamusi ja luues vahetut inimsidet. Mitmed toimunud sündmused on juba saanud sooja vastuvõtu ühes arusaamisega, et Eesti ja Euroopa on ka nende inimeste kodu. 2024. aastal toimub rännaklavastus, kus bussi peatumispaiku täidab tants, heliretk, installatsioon, kummitustuur, toidumaitsmine jne, mida viivad läbi rändest ja ühiselust inspireeritud kunstnikud.
Maailma Maaliini kogemus on tõestanud, et kohates sisserändajaid nii pühendunult oma tavasid jagamas, saavad vaatajad ja osalejad teadlikumaks ka oma traditsioonidest ja nende väärtusest. Ja nõnda kui kümned eri rahvuses Eestis väärivad sõnumit „ka teie olete Euroopa“, väärivad seda samuti Lõuna-Eesti kogukonnad.
Kriisi ja segaduse aegadel kasvavad pinged kergesti. Hiljaaegu oli seda tunda olnud siis, kui Eesti valitsus otsustas laiendada Võru ja Rõuge vallas asuvat Nursipalu kaitsevägede harjutusvälja. Kuna hulk kodusid sattus löögi alla, põllud ja metsad muunduvad, maaturism kannatab, tõlgendasid paljud olukorda vastasseisuna Põhja ja Lõuna, Tallinna pintsaklipslaste ja Võru talunike, keskvõimu ning kohalike keelte ja kultuuriliste omapärade vahel. Isegi Euroopa ja NATO ning kohalike kogukondade vahel.
Ent ksenofoobsete sõnavõttude taga on sageli võõrandumistunne. Tunne, et oled eiratud ja kõrvale heidetud, et ei tähenda suuremat riigile ega Euroopale. Ääremaastumine oli Lõuna-Eestis hoos juba enne koroonakriisi ja sõja tingitud majanduslangust – töökohtade ja teenuste kadumisega võttis maad meeleheide ja populismile oli see viljakas pinnas.
Tartu 2024 on algusest peale otsinud positiivseid lahendusi, viise Lõuna-Eesti omavalitsuste kaasamiseks kultuuripealinna-aasta kavandamisse, kultuuriprogrammi koosloomesse ning ka sellega kaasnevate sotsiaalsete ja majanduslike mõjude parimaks ärakasutamiseks. Oleme kohanud palju pealehakkamist, teotahet ja säravaid ideid sündmuste ja tegevuste korraldamiseks, mis hõlmaksid võimalikult suurt osa kohalikest kogukondadest, kuid kannaksid ka Euroopasse kuulumise tunnet.
Lisaks kõigi programmiliinide rikkalikule regionaalsete projektide valikule on Omapära ja Euroopa raames ka omaette kohalike sündmuste kava – Lõuna-Eesti Kogukonnaprogramm. Tartumaa Arendusseltsi ja Lõuna-Eesti LEADER tegevusgruppide koordineeritult väärtustab see puhast loodust, mitmekülgset kultuuripärandit, tervislikku elustiili, kohalikku toitu ja käsitööd, jätkusuutlikke ja innovaatilisi lahendusi. Sündmuste valik ja nende laialdane kajastus taotlevad tõsta nii kohalike eneseuhkust kui ka parandada nii palju põnevat pakkuva regiooni külalislahkust ja nähtavust.
Kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemine, paremate tulevike kujutlemine ja teostamine kohaliku elu edendajaid ja väliseksperte kokku tuues – selles Euroopa kultuuripealinnade mõte ju suuresti ongi. Tartu 2024 raames ja selle hõlmatud regioonis keskenduvad mitmed projektid pinna loomisele aruteluks, ajurünnakuteks ja vastastikuseks õppimiseks: Tartu Maailmaülikool oma kogukonnaakadeemiate sarjaga, Treski Inspiratsioonipäev tunnustatud elektrilise folkrokkbändi Trad.Attack! juhtkuju Jalmar Vabarna loodud kultuurikeskuses Setomaal. Tartus aga ühendab Hübriidarvamusfestival hulga Euroopa ülikoolilinnu ja nende tudengeid uusimate hübriidreaalsuse lahenduste abil arutama tänaseid ja homseid väljakutseid.
On äärmiselt vajalik, et need sündmused ei keskenduks vaid kohalikele muredele, vaid asetaksid need globaalsesse konteksti, samal ajal üleilmsetele probleemidele kohalikke lahendusi välja töötades. Anda igaühele võimalus olla ära kuulatud ja saada osaks lahendusest, luua inimestele tunne, et neid vajatakse ja hinnatakse – need on kandvad Ellujäämise Kunstid.
__
Enne kui alustasime, meid hästi palju hoiatati selle eest [mis võib juhtuda, kui] inimesed on visuaalselt teistsugused – aga päriselt pole olnud kusagil midagi sellist, mis paneks mõtlema, et tuleks kuidagi riske maandada. Väga toredalt, väga soojalt on vastu võetud. Inimesed on olnud mõlematpidi hästi teadmishimulised. Ühelt poolt pole väiksemates kohtades olnud võimalust kokku puutuda ja juttu rääkida näiteks kellegagi Sri Lankalt (või ka ukrainlased võivad väga uudselt mõjuda). Ja teiselt poolt need, kes elavad mõnes Lõuna-Eesti suuremas linnas, näiteks Tartus, peegeldavad tagasi, et näevad hoopis teistsugust Eestit, kui lähevad kusagile väiksemasse kohta. Mulle teeb see mõlematpidi väga rõõmu.
Nastja Pertšjonok, Maailma Maaliini projektijuht
Delfi Erisaade, 10. detsember 2022
15. Fookuslugu: Ellujäämise Kunstide Dokprogramm
Hea dokfilm on peaaegu samaväärne vahetu kogemusega, oivaline dokfilm võib anda isegi sellest sügavama kaemuse. Võib tuua lähemale selle, mis on ligipääsetav vähestele – erakud ja omaette hoidvad kogukonnad, tähed ja mikroorganismid.
Just seda püüabki Tartu 2024 dokprogramm teha Lõuna-Eestis. Residentuurid teistest riikidest filmitegijatele algasid 2022. aastal, tuues siia 11 režissööri, kes kogusid inspiratsiooni, andsid meistriklasse ning kohtusid linastustel, vesteldes publikuga. Mitmed neist osalesid ka dokfilmide ideekonkursil, kus valiti välja 8 ideed veerandtunniseks filmiks 27 Eesti ja 16 välispakkumise seast. Kassetti filmidega näidatakse 2024. aastal kinodes, televisioonis, külalinastustel ja tippfestivalidel.
Valitud kaheksa kätkevad vägevat teemavalikut, kus on kaks Peipsi järvega seotud projekti: Viesturs Kairišs (Läti) käsitleb Piirissaart Eesti ja Venemaa vahel, Andrey Paounov (Bulgaaria) avastab karakatte, isetehtud jääpüügisõidukeid. Carl Olsson (Rootsi/Taani) keskendub Annelinna kortermajale. Andris Gauja (Läti) kohtub täheteadlaste ja limaseente uurijatega. Eesti režissöörid Ülo Pikkov ja Jaan Tootsen rändavad Lõuna-Eestis enda ja suguvõsa mäluradadel; Eva Kübar tutvustab Hilda Had, Saksa ema, kes elab lapsega Võrumaal metsas vee ja elektrita. Maria Aua aga tuleb Tartusse või õigemini Mitte-Tartusse, et üles võtta selle imelikud tühermaad, tühjad väljakud ning kõrvalised lobudikud.
Nii esitab kassett läbilõike Ellujäämise Kunstide teemadest – looduslähedasest eluviisist meisterdamiskultuurini, pärandist teaduseni, üksikust saarest linnaidentiteetideni.
See on uskumatu, kuidas lõuna-eestlased on ennast sidunud loodusega. Kõik argipäevased tegevused ja olemised astuvad loodusega samas rütmis! See on võrratu! Ja teie segametsad – Rootsis ei kohta selliseid koosluseid nagu siin.
Setod, kes on oma ellujäämise nimel pidanud aastasadu võitlema, on suutnud siiski ühtselt seljatada ajaloo hammasrattad ning säilitanud oma traditsioonid ja eluviisi. Setod ju valivad igal aastal endale uue kuninga [ülembsootska], see kõik teeb nendest Lõuna-Eesti tugevaimad ellujäämise kunstnikud.
Dokprogrammi esimene resident Jerzy Sladkowski,
Eile kohtusin astronoom Maret Einastoga, kes pärineb Eesti kuulsast teadussuguvõsast – ta on kuulsa astronoomi Jaan Einasto tütar. Ta ütles mulle põhimõtteliselt kogu Tartu 2024 projekti iseloomustava ja kirjeldava lause:„ Tead, ellujäämiseks on vaja uudishimu“. Niisiis uudishimu, avatus maailma suhtes on see, mida päriselt vaja, et stagnatsiooni vältida. Alati peaks olema uudishimulik uute horisontide avastamise suhtes.
Andris Gauja
Iiris Viirpalu, „Andris Gauja: maailm on meie vaatepunkti peegeldus, ilu võib leida ka pisimates objektides, kõige väiksemas maailmas“, Edasi, 15/9/2022
16. Fookuslugu: unda
Kui koroonaviiruse puhangud levisid ööklubidest 2020. aastal ja siis veel uuesti järgmisel, oli küllalt neid hädakuulutajaid, kelle meelest klubikultuur vanal kujul enam kunagi ei pidanud naasma. Paljud uksed sulgusidki ning ööskeene abipalved kõlasid valitsuses kurtidele kõrvadele, kuna lõbutsemismajandust ei peetud küllalt kultuurseks. Ometi on peomelu taas tärganud – vanemana, targemana, vastutustundlikumana, kuna pidi tõestama, et ei seisne vaid hullupanemises ja üledoosides.
Tartu polnud pandeemia eelgi just Euroopa pidutsejate peamiste sihtkohtade seas – välismaised tipp-DJ-d ja artistid sattusid siia peale 2008. aasta majanduskriisi veel harvem, põrandaalused skeened õitsesid ja kidusid taas. Oli ka täismajaga pidusid, ent üleriigilisse meediasse kippusid ikka jõudma kämbiläbud. Ometi oli just Tartu Eesti linnadest esimene, kes algatas ööelu strateegia koostamise 2018-2019 oma teel Euroopa kultuuripealinnaks.
Kaardistusseminaridel, mis olid suuresti inspireeritud Sound Diplomacy 2018. aasta teematrükisest, tundsid mitmed osalejad ära postsovetlikud suhtumised ööelusse, mille võttis kokku endine Vilniuse öölinnapea (vt lisateksti). Jagus tungi eelarvamustele vastu astuda, nagu ka tahet kujundada valdkonnaülest poliitikat, mis hõlmaks turvalisust, müravähendust, ööliiklust jne. Koroonakriis pani kõik pausile.
Nii võtab Tartu 2024 eriti soojalt vastu HALLi – kuulsa Tallinna ööklubi, mis on tõesti rahvusvaheline tõmbekeskus. Mitte vaid pealinna ägedaim peopaik, vaid ka osaline 2022 sügisel ööhaldjate pilootprojektis, kus vabatahtlikud pidasid klubides valvet, et ära hoida mõnuainetega liialdamist ja jagada tarvilist teavet. Selgelt Ellujäämise Kunstid!
Kultuuripealinna puhuks toob HALL Eesti Rahva Muuseumi 48-tunnise festivali unda esinemiste, näituse ja konverentsiga. Ja kuigi HALLil on valdavalt karmilt linlike teknopidude maine, on ka nende sõnum ökoloogiline: „unda (tõlkes laine, kogunemine, veehaldjas või lihtsalt märg olek) sukeldub klubikultuuri külluslikku ökosüsteemi. Tõmmates paralleele Eesti rohkete soode ja ööelu vahel, soovime mõtestada klubisid kui kohti, mis on viljakas pinnas ja hüppelaud loomingulisusele, kujutlusvõimele, koostööle jm. Festival uuribki klubi kui ökosüsteemi tähtsust ja selle olulisust kogukonna arengule.“
Samas on ka taas elavnenud Tartu reiviskeene kultuuripealinna aastaks põranda alt oma sündmustega välja murdmas – nii et ööinimestel on kindlasti mitu sihtpaika.
Nõukogude süsteemis oli ette nähtud, et inimesed lähevad õhtul magama ja hommikul tööle. Nüüd, kus Leedu on iseseisev, pole see jäikus seadusega määratud, kuid siiski juurdunud. Paljud vanema põlvkonna inimesed ei mõista, miks peaks midagi toimuma uneajal ja mõned isegi arvavad, et kõik uneajal toimuv on patune, ebaseaduslik või isegi kriminaalne. Paljud näevad ööelu irdumisena, ühiskonna lõhetamise või allakäiguna, mis on vastuolus kokkuhoidmise ja ühtviisi elamisega.
Mark Harrold, Vilniuse endine linnavolikogu liige ja öölinnapea
Andrea Seijas, A guide to managing your night time economy. Sound Diplomacy 2018 https://www.sounddiplomacy.com/night-timeeconomy-guide
Kui pole sündmuspaika ega pidu, ei sünni sellest ka mikromajandusi. Mikromajanduste all mõtlen seda, kui me kohtume pärast poolt nelja varahommikul klubis, teate, parimad ideed tulevad pärast poolt nelja. Võtame joogid ja mängime ideedega, kontseptidega, mängleme: hei, teeme midagi, ühineme selle liikumisega, asutame galerii või veganrestorani, ükskõik mille. Ja siis me teeme midagi. Ma leian, et selline olukord – ja omal viisil olen selle tunnistajaks olnud üle 30 aasta – on Berliini, selle DNA-d põhjalikult muutnud. Sest inimesed said julgust teha midagi teistmoodi. Klubi on inkubaator uutele ideedele, kontseptidele, mikromajandustele. Ja seda ma sooviksin tõesti teha erinevates linnades: rajada väikese koha ja siis noored intellektuaalid jääksid sinna, sellesse linna ning arendaksid uusi ideid ja oma skeenesid. Unetutele noortele, kellel on suured ideed.
Dimitri Hegemann, kultuuriaktivist, Berliini klubide Tresor ja OHK asutaja
Hall x Tartu 2024 esitleb: The Club as an Ecosystem: Exploring Creativity, Resilience and Activism in Club Culture 11. augustil 2023
17. Taasleitud utoopia: igaüks võib tulevikku luua
Taasleitud utoopia: igaüks võib tulevikku luua
Iga Euroopa kultuuripealinn algab utoopiast. Tulevikunägemusest linnale ja sageli kogu regioonile. Ehkki kultuuristrateegiad hõlmavad pikemat ajavahemikku, on kultuuripealinna taotlus märksa detailsem ja võib sageli juhtuda, et taotlusraamatu kirjutamise ajurünnakud partneritega annavad linna ja regiooni kultuurielule sellise hoo, et mitmed strateegilised eesmärgid saavutatakse enne „tähtaega“. See on kindlasti toimunud Tartus ja Lõuna-Eestis. Samas tekitab taotlusprotsess ka ideid, mis polnud isegi strateegias kirjas ja muudab nii linna palet – Tartu Autovabaduse puiestee on suurepärane näide.
Mingil määral on iga Euroopa kultuuripealinna taotlusraamat ilukirjanduslik teos. Praktiline, ent idealistlik; tõenäosuse piires, ent üleelusuurune. Need, mis linnale ihaldatud tiitlit ei võida, jäävadki suuresti fiktsiooniks. Isegi need, mis võidavad, et saa tervenisti reaalsuseks. Ometi on lummav näha selle utoopia teostumist, kirjutatud linna muundumist elavaks.
Tartu sai Euroopa kultuuripealinnaks teisel katsel. Esimesel korral, võistluses 2011. aasta pärast, kaotasime Tallinnale. Ometi oli taotluse kirjutamine ülev kogemus, mis tõi kõik osalised rutiinist välja ning ajendas poliitilisi ja rahastusotsuseid, mis muutsid Tartu elevamaks ja rahvusvahelisemaks kultuurilinnaks. See tõuge lõi paljuski alused 2019 kogetud edule, kui Tartu sai koos Lõuna-Eestiga tiitli 2024. aastaks.
Nullindate varasema keskpaiga tiitlijahis algatati mitu uut festivali. Nende seas oli Prima Vista kirjandusfestival – kummalisel kombel seda nii rikkaliku kirjasõna ajalooga linnas enne polnudki. Võõrustades aastate jooksul autoreid, nagu Umberto Eco, Olga Tokarczuk, Jevgeni Griškovets, Sofi Oksanen, Bruce Sterling, Ljudmila Ulitskaja, John Cooper Clarke, Wolf Biermann, Klaus-Peter Wolf ja paljud teised, sai Prima Vista üheks põhiteguriks Tartule 2015. aastal UNESCO kirjanduslinna staatuse määramisel. Ning ühest selle tunnuslausest: „Ellujäämise kunst“ 2010. aastal – sai Tartu 2024 Ellujäämise Kunstid. Kultuuripealinna aastal pakub Prima Vista eriprogrammi Paremad ja Halvemad Tulevikud – utoopiate ja düstoopiate festivali.
Üleilmselt tunduvad täna peale jäävat düstoopiad. Ökokatastroof, tehisintellekti pealetung, tuumasõda – kõigest on juttu. Me ei saa süngeid stsenaariume eirata – nende teostumise ärahoidmiseks peame neist teadlikud olema. Ometi vajavad inimesed ka rohkem kui eales positiivseid tulevikunägemusi. Paremate ja Halvemate Tulevike algne pealkiri taotlusraamatus oli „1984/2024“ – ent seda on kohutavalt raske välja öelda ja lisaks rõhutas see liialt düstoopilist vaatepunkti. Samuti oli „1984“ metafoorina juba enne pandeemiat üsna kulunud.
Utoopiline mõte vajab innustust, kuna mõneti on see kriisis. Kirjandusteadlane Jaak Tomberg, kes on ka Paremate ja Halvemate Tulevike üks peakorraldajaid, väidab oma realismist, teadusulmest ja utoopilisest kujutlusvõimest kõnelevas raamatus, et suurel määral on teadusulme pöördunud tulevikuunistustest oleviku kirjeldamisse – globaliseerunud, tehnoloogilisse, netistunud, masstootmise ja -tarbimise maailma, kus kapitalismil ei näi alternatiivi olevat. Ometi on kirjanike ja mitte üksnes ulmekirjanike võimuses kujutleda alternatiive, teistsuguseid ja paremaid maailmu. Utoopiaid, ökotoopiaid. Mis pole vähem tähtis – säilitada kriitilist ärksameelsust ning pärida Ursula K. LeGuini „Need, kes lähevad Omelasest ära“ kombel – kellele ja kelle arvelt on pakutud utoopiad tõesti „paremad tulevikud“? Ülirikkad võivad olla joovastunult utoopilised, kuid „kaugvaade“ ei aita inimesi ettenähtavas tulevikus. Nõnda on kirjanike võimuses ka kaitsta alternatiivsetest maailmadest unistamise juures humanistlikke põhimõtteid.
2024. aasta festivalile ongi tulemas kuulsaid autorid, nagu Nobeli preemia laureaat Olga Tokarczuk või Cory Doctorow ja Jeff VanderMeer, kes jagavad oma tulevikunägemusi Suure Futuroloogilise Kongressi sündmustesarjas. Teiste UNESCO kirjanduslinnade kirjanikud kujundavad kunstnike ja muusikutega ümber Tartu paiku allprojektis Too Kaasa Oma Utoopia. Ometi peaks empaatiline ja vastutustundlik paremate tulevike kujutlemine olema igaühe võimuses – ja rohujuureutoopiad võivad anda vajaliku vastukaalu elitaarsele kaugvaatele. Nõnda toimus mais 2024. aasta kirjandusprogrammi eelsündmus Utoopia Saatkond, mis avas unistusruumi kõigi elualade inimestele – teadlastele, poliitikutele, kunstnikele, lihtsalt neile, kes tahtsid kõnelda oma (vahel väga isiklikest) igatsustest. See „positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala“ oli tänavuse Prima Vista vaieldamatu tippsündmus, mis andis neil karmidel ja pingelistel aegadel lootust.
Aidates sarnasel viisil leida tavainimestel oma utoopilised unistused, veab auhinnatud Briti multimeediakunstnike rühmitus Blast Theory Tartus ja Lõuna-Eestis projekti The Unstruck Sound. Enesetutvustuseks ütlevad nad: „Matt Adamsi, Ju Row Farri ja Nick Tandavanitj’i juhituna lähtub rühmitus popkultuurist ja uutest tehnoloogiatest, et luua performansse, mänge, filme, äppe ja installatsioone. Blast Theory’l on väärt kogemused kogukondade põhjalikus kaasamises, uusimate digivõtete kasutamises ja tõhusas koosloomes. Meie kunst põhineb usul, et igaüks on looja. Me kuulame hoolikalt ja avatult neid, kellega koostööd teeme.“ Projekt toob kokku noored ja eakad, et kujutleda ökotoopiaid, mille põhjal valmib arvukate linna ja regiooni harrastusnäitlejate osalusel ulmefilm.
Kogu Teaduse ja Tehnoloogia programmiliin on uuenduslik lisandus võidukale taotlusraamatule. Osalt selleks, et tuua esile Tartu Ülikooli (ja ülikoolide) rahvusvaheliselt tunnustatud teadussaavutusi minevikus ja tänapäevas; teiselt poolt ka seetõttu, et mõned kõige provokatiivsemad küsimused, mis 2020ndate kunsti inspireerinud, nõuavad teadlikkust protsessidest ja väitlustest bioloogias, geenitehnoloogias või IKT-s. Mis saab, kui Atlandi ookeani hoovuste süsteem juba praegu kokku kukub? Kuidas saab andmemassiivide, näiteks Eesti Geenivaramu kogutu toel tulevikus ära hoida pandeemiaid ja täielikke sulgemisi? Kas AI jätab kirjanikud, tõlkijad ja kunstnikud tööta või innustab neid tõestama, kuidas inimloome on suuteline enamaks kui tahes võimekaist programmidest ja masinatest? Need on mõned suurtest küsimustest Ellujäämise Kunstidele.
Kliimakriis ühes elurikkuse kadumisega määrab inimesed ja suurema osa elust Maal hukule, kui me tulevikku radikaalselt teistsugusena ei kujutle. Lootust annab see, kui paljud inimesed praegu olukorra pakilisust tajuvad ja kui palju lahendusi on juba olemas, kui vaid jaguks poliitilist ja ühiskondlikku tahet neid rakendada. Osalt hõlmab see ka lihtsalt tegemata jätmist, et me enam ei hävitaks peamisi süsinikku siduvaid ökosüsteeme, mis on ka puutumatuna majanduslikult ülimalt väärtuslikud. Kirjandus ei asenda selget poliitilist nägemust, kuid aitab edasi anda selles seisukorras elamise psühholoogilist reaalsust viisidel, mis muudavad paljudele nähtamatu nähtavaks. Kirjandus suudab ka kritiseerida „toimivaid” süsteeme ning isikliku ja poliitilise vaatepunkti liitmisel ehk innustada lugejaid, kes kinnitavad endale, et kriisid on veel kaugel,mitte täna kõikjale meie ümber kuhjumas.
Jeff VanderMeer, ameerika kirjanik, Paremate ja Halvemate Tulevike esineja.
Ryoji Ikeda Eesti Rahva Muuseumis
Ryoji Ikeda on 21. sajandi teaduspõhises kunstiloomes teerajajaks. Ta on sündinud Jaapanis, kuid elab praegu Pariisis ning on üle maailma tuntud kõiki meeli hõlmavate audiovisuaalsete installatsioonidega, mis kombivad inimtaju piire. Tema huvi kvantteooria ja osakestefüüsika vastu viis ta 2014.-2015. aastal residentuuri Euroopa Tuumauuringute Keskuses (CERN). Selle tulemusena valminud näituseprojekt supersymmetry jõudis ka Tallinna Kumusse ning on siiani muuseumi enimkülastatud näituste esikolmes.
Tartu 2024 programmi tarvis viibib Ikeda mitmel korral Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramus, et luua uhiuus andmepõhine installatsioon. See pannakse välja ERMi 1. novembrist 2024 2. märtsini 2025 koos heliinstallatsiooniga, mis sünnib ühistöös Grammy auhindu võitnud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Samuti on näitusel üks Ikeda kuulsamaid teoseid, kolmeosaline data-verse, mis ühendab mikrotasandi ilmaruumi mõõtkavaga läbi inimese keha, vaimu ja linnaruumi.
18. Fookuslugu: Rahamaa
„Lihtsam on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu“ on paljutsiteeritud ütlemine, mida on omistatud nii Fredric Jamesonile kui ka Slavoj Žižekile. Mõtet arendas edasi Briti filosoof Mark Fisher, kirjeldades kapitalistlikku realismi: laialdast äratundmist, et kapitalism pole mitte üksnes ainus toimiv ja majanduslik süsteem, vaid et tänapäeval on võimatu sellele mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada“. Ometi on harilikult traagelniitideta näiv argikude 21. sajandi jooksul mitmel korral rebenenud, paljastades, kui palju silmamoondust on majanduslikus väärtuses, usaldatavuses ja maksujõus.
Kunstid pole ehk veel pakkunud teed kapitalistlikust realismist välja, kuid haaravat kriitilist analüüsi on olnud hulgi – kas või Stefano Massini näidendis „Lehman Brothers“, mis annab edasi kapitalismi levikut ja mulli lõhkemist 2008. aasta globaalses finantskriisis läbi kolme venna tõusu ja languse. Meie maal tõi selle 2020 lavale Eesti Draamateater ning pälvis nii publiku kui ka kriitikute seas edu. Nüüd töötab teater omamoodi järje kallal Tartu 2024 programmi jaoks – „Rahamaa“ autor on Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jr. Lavastus valmib koostöös Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumiga, kuna elavat saatemuusikat teeb rahvusvaheliselt tunnustatud džässisaksofonist Maria Faust koos Taani muusikutega.
Inspireerituna hiljutistest Skandinaavia pankade rahapesuskandaalidest Eestis jälgib näidend Tartust pärit nooruki luksuselummast ja kuvandiväest kantud karjääri. Põhjamaine väärikus osutub aga seest määndunuks, kuna hüperrikaste elustiili maksavad kinni idabloki oligarhid. Sõnum, et nii suur osa Lääne heaolust on rajatud verisele rahale, muutub veelgi tungivamaks nüüdses Venemaa sõjas Ukraina vastu, nii et tuleb pärida, mil määral Lääs varem ja jätkuvalt on olnud valmis korruptsiooni suhtes silma kinni pigistama, et oma mugavust säilitada.
Suhtumine Vene oligarhidesse paistab küll muutunud olevat, kuid endiselt on palju varjatud äri ning maailm tundub endiselt kapitalismita kujuteldamatu (eriti riigis, kus selle kriitikale nähvatakse vastuseks: „Tahate Nõukogude Liitu tagasi või?“). Ometi, seistes silmitsi laenude ja krediidi toel toimuva massitarbimise hävitava mõjuga keskkonnale, peame küsima: ehk siiski on alternatiiv? Millised Ellujäämise Kunstid viiksid ja hoiaksid meid väljapoole kapitalismi nii, nagu seda tunneme?
19. Ellujäämise Kunstid kestavad: Tartu 2024 pärand
Selle raamatu ilmumise ajal on Tartu 2024 põhiprogramm veel ees. Oleme siin tutvustanud vaid väikest (kuigi loodetavasti esinduslikku) osa sündmustest ja tegevustest, mis täidavad meie Euroopa kultuuripealinna aastat – ning kindlasti tuleb mitmeid üllatusi, spontaanseid jämme, mõttevälgatusi, mis teostatakse otsekohe neis viljakais kunstilistes keskkondades, mille oleme loonud.
Ent tuleb ka päev, mil Tartu 2024 ametlik programm saab läbi. Euroopa kultuuripealinna tõrvik antakse üle uutele linnadele (2025. aastal Chemnitz ja Nova Gorica). Ometi ei tähenda see Ellujäämise Kunstide lõppu. Edukas kultuuripealinn pole pelgalt aastapikkune pidu, mille järel läheb kõik vanamoodi edasi – see on kestev muutus linnale, regioonile, nii loojatele kui ka publikule. Millist mõju me siis ootame?
Juba sellest aastast on Tartu seadmas endale uusi sihte arengukavadega 2035. aastani, sealhulgas kultuurile. Kui koostasime praegust KU30-t, mäletan, kuis vaatasin laua ümber istujaid ja nägin enam-vähem samu inimesi, keda kümme või viisteist aastat varemgi. Kuhu jäid noored?
Tartu 2024 jaoks on olnud esmatähtis kaasata järgmisi põlvkondi. 2022. aasta jaanuaris käivitasime arendusprogrammi Tartu 2024 Extended Tartu ja Lõuna-Eesti noortele vanuses 14–19. See koosneb koolitustest projektide ettevalmistamiseks, meeskonna ja plaani koostamiseks ning päris sündmuse korraldamiseks. Pikaajaliseks eesmärgiks on rikastada kultuuripilti värskete ideede ja korraldajatega – usume, et sündmuste korraldamise võimekus muudab teismelised ja tudengid ka aktiivsemaks publikuks.
Siiani on lõpetanud kaks lendu kokku 50 osalejaga ja 20 sündmusega, näiteks Uuspärimusfestival, mis ühendab pärimust ja tehnoloogiat, riiete taaskasutuse laat Extended Exchange, rollimängufestival, heategevuslik ball, lastekaitsepäeva kava jne. Kolmas lend alustab oktoobris, tulemuseks sündmused tiitliaastal: suur Tartu Noortepidu veebruaris ja rahvusvahelise noortepäeva kava augustis.
Lisaks juba selles raamatus mainituile on tulemas veel mitmeid noortele suunatud projekte, nagu Noorte Kaasaegse Kunsti Aasta „Kunst on ellujäämise tööriist?“ ja rahvusvaheline teatrifestival NAKS teismeeas vaatajaile. Kõigi sihiks on tervitada uue põlvkonna andeid, kriitikuid ja korraldajaid, julgustada neid kunstidega jätkama ning sisendada Tartu, Lõuna-Eesti ja Euroopa kultuuri oma väärtusi ja püüdlusi.
Ja me tõesti loodame, et noori on rohkem mitte vaid 2035. aastani kavandatud strateegiate arutamise laua ümber, vaid ka neid nägemusi teostamas. Viimastel kümnenditel on värsked uuendajad liigagi tihti jätnud vaid ajutise jälje, liikudes õpingute järel mujale – Tallinna loomelinnakutesse, Berliini skvottidesse, kuhu iganes, kus on rohkem melu ja paremad võimalused tööd saada. Oma teekonnal Tartu 2024 poole oleme juba tõestanud, et Tartu ja meie regioon on lahedad, elavad, kunstiliselt põnevad keskkonnad, mis meelitavad ligi kultuurihuvilisi nii Tallinnast kui ka kaugemalt.
Tartus edendame seda keskkonda ruumiloomega, mis muudab südalinna tihedamaks ja erksamaks, avatumaks kergliiklusele ja õdusamaks kohtumispaigaks. Mõistagi peab kultuur olema kättesaadav üle kogu linna ning selleks teevad palju ära ERM, Aparaaditehas, mitmed regulaarsed festivalid ja Tartu 2024 eriprojektid, mis avavad erinevate linnaosade identiteeti. Kuid tugevast keskusest võidab kogu linn ja ka regioon.
Sellal kui kogu Euroopas on probleemiks südalinnade tühjenemine elanike, kultuuri ja ajaveetmise liikumisega äärelinnadesse, oleme meie toonud sündmusi Autovabaduse Puiesteele, Toomemäele ja Emajõe kallastele. Tartu Ülikooli jõeäärne Delta keskus on võitnud linnasüdamesse tagasi küllaga tudengeid. Ka lähiaastate riiklikult tähtsaim kultuuriehitis tuleb Tartusse.
2029. aastal on keskpargis plaanis avada kliimapositiivne Südalinna Kultuurikeskus (SÜKU), kuhu kuuluvad Tartu Kunstimuuseum, Tartu Linnaraamatukogu, sündmuskeskus, väärtfilmikino, ERR-i stuudio ja muudki. Tekivad uued võimalused saada tööd loomesektoris ning nautida kunste ja kirjandust. Skeptikud on pärinud, kas Tartus ja regioonis on ikka nii palju rahvast, et seda heldust õigustada. Eks see ole ka meie teha, et Tartu oleks tõmbekeskus, mis SÜKU rajamist väärib, koondades ja võimendades kogu Lõuna-Eesti ühistegevust.
Pole SÜKU ju mõeldud ainult noortele, vaid kõigile vanuserühmadele; mitte ainult praegustele elanikele, vaid ka ärgituseks välismaalt siia kolima. Üks Tartu 2024 suuri eesmärke on muuta Tartu ja Lõuna-Eesti veelgi rahvusvahelisemaks ja mitmekultuurilisemaks, säilitades ja võimendades samas põliskeeli ja -identiteete; luua püsivaid sidemeid kunstnike, kultuuriasutuste ja piirideüleselt leitud uute sõprade vahele.
Osutudes avatud, kaasavaks ja innustavaks ruumiks loomeinimestele kõikjalt üle maailma, muudame oma kodulinna ja regiooni Euroopa ja maailma kaardil suuremaks ja eredamaks. Inimmõõtmelised linnad elurikkuse ja kunstiliste sekkumiste soosimisega; looduslähedane eluviis ja keskkonnateadlikkus ühendatuna innovatsiooni ja januga uute teadmiste järele; hoolivad ja toetavad kogukonnad, kes on uhked oma tavade üle, kuid austavad teisi identiteete – see on elukvaliteet, mida tahame Ellujäämise Kunstidega Tartus ja Lõuna-Eestis püsivalt saavutada.
Kultuuripealinna programmis sündmuse või tegevustesarja korraldamine aitab Tartu, regiooni, ent ka meie välispartnerite kultuurikorraldajatel saada professionaalsemaks, enesekindlamaks, katsetusaltimaks. Seda on juba näidanud meie võimestusseminaride sari Kultuurikompass, nagu ka projektiarenduse faasid ja eelsündmuste loomine. Ääremaastumise tõttu võivad mitmed sädeinimesed Lõuna väikepaikadest pagenud olla, kuid nende kaasamine Tartu 2024 poolt võib nad tagasi meelitada.
Pole ka tarvis tunda üleolekut väikeste kogukonnasündmuste suhtes – väiksemais linnades ja külades võib olla soojust ja inimlikkust, mis suurlinnade skeenedes liigagi tihti iroonia ja küünilisuse poolt kõrvale tõrjutakse. See soojus ja inimlikkus võib ühendada Lõuna-Eestit Põhja-Soome, Ida-Saksamaa ja Lääne-Poolaga. Elu Euroopa Liidu ja NATO idapiiril tähendab, et meie Lõuna-Eesti kogemus on hädavajalik eurooplaseks olemise ja jäämise suuremas pildis, ka tulevikusildade ehitamiseks kultuurilisel üleminekualal.
Oleme kõnelnud loojatest, korraldajatest ja publikust – kuid iga Euroopa kultuuripealinna edus on kandvaks komponendiks ka vabatahtlikud. Tugeva ja vastupidava vabatahtlike võrgustiku rajamisega ühendame inimesi eri earühmadest ja elualadelt, anname neile osadustunde millegi suure sündimises, usalduse ja tänu. Tartu 2024 loob ka juhised vabatahtlike koordinaatoritele ja tiimijuhtidele ning nende põhjal e-rakenduse vabatahtliku töö kogemuse salvestamiseks ja hindamiseks. Meie Tartu 2024 vabatahtlike rühm ning ka vabatahtlike kaasamise võrgustik Tartus ja Lõuna-Eestis püsivad samuti osana meie Euroopa kultuuripealinna pärandist. Selle tuge vajavaid rahvusvahelisi suursündmusi jagub ka tulevikus – nii on Tartu 2025. aastaks kandideerimas UNESCO kirjanduslinnade aastakohtumise korraldajaks, et vastu võtta külalisi enam kui 40 riigist.
Ees seisab imeline aasta – kuid mitmeti on see vaid algus. Ellujäämise Kunstid on kohal, et jääda.
Mis on Ellujäämise Kunstid noorele? Kas olla vaba ning korraldada kultuuri piiranguteta? Olla noor Extendedi programmis on olnud silmiavav kogemus. Alates fookusgrupi aegadest olen näinud seda programmi kui võimalust muuta Lõuna-Eesti noorte elusid elavamaks, andes neile võimalusi korraldada ning tekitada juurde kultuuri, millest noored tunnevad puudust. Iga lennu ja ta oma näo nägemine on miski, mis tekitab minus suurt soojust ja lootust Eesti kultuuri suhtes. Kõigi nende kogemuste juures olen õppinud tundma uusi inimesi, keskkonnasäästlikku mõtlemist (millest on saanud juba suur osa mu elust) ning erinevaid programme, visioone, ideid. Olen õppinud nägema asjade realistlikku poolt, õppinud leidma lahendusi kiirelt ja märkamatult.
Tartu 2024 kontoris ringi kõndides on tunne kodune. Ma tunnen ennast kodus meeskonnas, kelle seas tunnen end mugavalt. Leian, et Lõuna-Eesti kultuur on kaitstud nendes kätes, mis tegutsevad Extendedi programmis. Mina kaitsen Eesti kultuuri Ellujäämise Kunstidega.
Lisete Vaarman, Tartu 2024 Extended noor (19)
Käisin hiljuti kollaažipeol. Sellel on huvitav kokkusattumus. Veel 2020. aastal avaldas Semioculuse kollaažiklubi Instagramis minu kollaaže. Nad tutvustavad kunstnikke erinevatest riikidest. Selgus, et selle grupi looja Dylan elab Tartus ja ta võttis minuga ühendust. Dylan on pärit Hollandist, kuid elab juba mitu aastat Eestis. Ja see on nii ootamatu, et me lõpuks Tartus kohtusime. Hakkasime suhtlema ja sain aru, et tahan teda isiklikult tundma õppida ning osaleda kollaažipeol, mida nad aeg-ajalt Tartus korraldavad. Kohtumisele tuli palju loomingulisi inimesi, palju tudengeid, kes tahtsid suhelda ja koos kollaaže teha. Atmosfäär oli loominguline. Meenutas mulle meie kunstnikest sõpradega kohtumisi. Mängisime pille, ajasime juttu, tutvusime huvitavate inimestega. Aeg möödus märkamatult ja oligi juba öö. Mulle meeldib, kui see juhtub, kui lased end igapäevarutiinist lahti ja elad lihtsalt hetkes, siin ja praegu. Ma arvan, et see pole meie viimane kohtumine Dylaniga. Ta rääkis ka, et Tartusse tuleb varsti üks kunstnik Jaapanist, kelle kollaaže avaldati samuti seal grupis. Jah, elu on ettearvamatu, see võib inimesi ühendada juba ammu enne kohtumisi. Mul on hea meel, et minu keskkonda ilmub aina rohkem loomingulisi inimesi.
Viktoria Berezina, Ukraina kunstnik ja kuraator, kes nüüd elab Tartus, e-kirjas Raul Oreškinile 18. märtsil 2023