Video | Tänavakunstnikud kuulutavad: igaühel on õigus luua oma linn!
Berliini Haus Schwarzenbergis politseinikud valvavad grafitit seintel, mitte ei jälita selle loojaidEduard von Lõngus jättis oma väikse siili Berliini kuulsa välinäituse seinale juba 2017. aastalNeli Eesti kunstnikku said 25. juunini enda käsutusse kogu seal asuva Neorotitan galeriiEsimest korda viis mind endise Hackesche Höfesse Eesti kultuuriatašee Saksamaal Merit Kopli mõned aastad tagasi. Tegemist on sisehoovidega endises Ida-Berliinis, Mittes, Alexanderplatzi naabruses. Olenevalt sellest, milline sissekäik valida, võib seal end leida muljetavaldavalt Art Nouveau õuelt või kakofoonilise grafitirägastiku keskelt.Neeme Raud, Postimees
See viimane osa Höfest on tuntud kui Haus Schwarzenberg. Alates 1995. aastast, kui seal, otse taasühinenud Saksamaa ja uuesti pealinnaks saanud Berliini südames, asutati alternatiivse kultuuri keskus, on tuhanded tänavakunstnikud endast seintele jätnud loendamatult jälgi ja sõnumeid.
Päris anarhia hoovis siiski ei valitse, kuigi esmamulje võib selline jääda. Kui 2017. aastal Eesti Vabariik 100 kultuuriprogrammi raames jättis meie kuulsaim grafitikunstnik Eduard von Lõngus sinna maha ka esimese Eesti märgina oma väikese siili, tuli selle tegemiseks eriluba taotleda ja lausa leping sõlmida.
«Siin on iga asja kohta regulatsioon,» ütleb Kopli. «Seadus ütleb, et illegaalne grafiti on kuritegu, selle eest võetakse vastutusele, tekitatud kahju tuleb hüvitada. Problemaatilised on rongide sodimised. Sellega seoses tuleb küll aeg-ajalt teemaks, et meeletud summad kuluvad nende puhastamiseks. Karistuseks rahatrahv või kuni kolm aastat vanglat. Reeglina tegijaid ei tabata siiski.»
Aga Haus Schwarzenbergis von Lõnguse stensili (ajasse pühendamatule selgitus: see on grafiti vorm, mille loomiseks kasutatakse šablooni) jaoks luba saada oli Kopli sõnul «pigem au ja uhkus», et meie kunstnik ikkagi lubati sellesse valitute seltskonda. Omamoodi tunnustus on seegi, et von Lõnguse siil on seni seinal alles. Tänavakunstis on ju üsna tavapärane, et paljud tööd värvitakse õige pea üle.
Nüüd on samal seinal veel teinegi von Lõnguse töö. Raamist välja astuv rüütatud luukere on viide Tallinnas Nigulistes olevale Notke «Surmatantsule». Selle tegi ta eelmise nädala lõpul, värvideski osalt üle alla jäänud pildid, ent samas siiski detailid neist pieteeditundeliselt taustale äratuntavatena alles jättes.
Lisaks meie nimekama tänavakunstniku nähtavuse suurenemisele sel Berliini grafiti-alleel, said sinna oma mastaapsete taieste loomiseks äsja load veel kolm Tartu kunstnikku – Stina Leek, Kairo ja Gutface -, et anda avalöök Tartu 2024 Kultuuripealinna üritustele Euroopas. Siseõuele tehtud tööde kõrval on Tartu kunstnike päralt kuni jaanipäevani ka Haus Schwarzenbergi ruumikas galerii Neorotitan.
Kogu projekti sisuliseks juhiks on juba 12 aastat toimunud Tartu tänavakunstifestivali Stensibility eestvedaja Sirla, kes ise sai kunagi inspiratsiooni grafiti-kunsti Tartusse toomiseks just Berliinist. «Mäletan, kui ma esimest korda Berliinis käisin. Ma olin 16 ja nägin kui palju üks subkultuur saab muuta seda, kui palju võimu on ühel subkultuuril,» meenutab ta. «Kui Berliinis kõndida ringi, siis näeb, et tänavakunst kui subkultuur on tõesti muutnud seda, millised linna tänavad välja paistavad. Selle idee ma võtsingi ma siis siit Berliinist ja viisin Tartusse.»
Sirla meenutab, et veetis hiljem Berliinis terve suve, tegi Erasmuse praktikat ja pildistas just tänavakunstnikke. Tagasi Tartusse jõudis ta ajal, kui just oli valmis saanud uus Vabaduse sild. «Ta oli täiesti puhas, puutumata. Aga kui ma rattaga sealt mööda sõitsin, nägin, et üks stensil oli silla peale siiski juba tehtud,» räägib Sirla. «Mõtlesin, et ma peaksin enda omad ka siia lisama, et see ongi nüüd see uus koht, kuhu hakatakse tegema (tänavakunsti). Teeme siis nii nagu Berliinis tehakse seda asja.» Praeguseks on Vabaduse silla-alusest saanudki Tartu kõige tuntum ja aktiivsem tänavakunsti koht. «Ja nüüd me otsustasimegi, et toome väikese tükikese seda Tartut siis Berliini tagasi.»
Sirla üks esimesi sõpru Berliinis oli tänavakunstnik ja galerist Marc Scherer, kes leidis Tartu näitust vaadates, et see toob berliinlastele meelde vaimu, millega kunagi grafitit tehes alustati ja mis võib kippuda ununema nüüd, kui tänavakunstist on Berliinis saanud niivõrd lahutamatu osa linnapildist, see on muutunud mõneti lausa tavaliseks.
«Näitus meenutab, et igaühel on õigus luua oma linn, linna ei loo üksnes linnaplaneerijad, vaid ka kunstnikud ja inimesed, kellele nende elukeskond tõeliselt korda läheb. See ongi kunstivorm igaühele,» ütleb Scherer. «Kunstigaleriidega on sageli nii, et nad panevad teosed pjedestaalile ja tekitavad tunde, et nende looja on otsekui Jumal. See on jama. Kunst on inimeste loodud ja inimestele loodud, et panna neid mõtlema. Nii et kui teed midagi tänavatel, on see mõeldud otsekui löögina ja ehk ka kutsena midagi samalaadset teha. Nii jõudsin ka ise tänavakunstini: sattusin Banksy näitusele ja järgmisel päeval tegin oma stensili, sest see oli pagana kihvt!»
«Berliini ja Tartu vahel on väga tugev intriig,» leiab Tartu 2024 loovjuht Kati Ilves. «Tartu on iseenesest selline kompaktne, aga alati popkultuuri-alternatiivkultuuri alateadvust tugevalt kandnud keskus Eestis. Ja Berliin on see metropol, kus kõik alternatiivsed vood on mainstreami osa. Et selline väga tugev dialoog on.»
«Et nüüdseks on tänavakunst Tartu skeenet juba lausa märgiliselt ilmestamas, on see nähtaval kohal ka kultuuripealinna programmis,» märgib Ilves. Ta lisab, et Tartu 2024 avaüritus Euroopas otsustati seepärast just Berliinis teha. Saksa pealinn valiti Euroopa avapauguks ka seegipärast, et Saksamaa on üks kultuuripealinna programmi sihtriikidest. Tartus ja laiemalt kogu lõuna-Eestis tulevat hakatakse seal reklaamima eriti agaralt ning kahe aasta pärast loodetakse näha eriti arvukalt just kultuurihuvilisi saksa turiste.
