Priit Mikk: “Ellujäämise Kunstid on laiem vaade sellele, kuidas võiksime elada, et säiliks ja areneks meie elukeskkond muutuvas maailmas.”
Priit Mikk lõi kaasa Tartu ajaloo suurima kontserdi korralduses. Nüüd seisab tal ees Tartu ja Lõuna-Eesti kõigi aegade suurima kultuurisündmuse juhtimine. Mis on tema esimesed sammud uues ametis? Mida tähendavad talle Ellujäämise kunstid? Millist rolli mängis ta eelmise Eestist valitud Euroopa kultuuripealinna juures? Loe esimest usutlust SA Tartu 2024 uue juhi Priit Mikuga.
Priit Mikk. Foto: Mana Kaasik
Priit, miks otsustasid kandideerida SA Tartu 2024 juhiks?
Minu põhiline motivaator oli võimalus panna ennast proovile nii suure, pikaajalise ja olulise projekti ning meeskonna juhina.
Sul on magistrikraad kultuurikorraldusest ja rohkelt kogemusi suursündmuste produtsendina. Mis tundub sulle erialaselt kõige põnevam nende tööde juures, mis seisavad ees, et valmistada ette ja viia ellu Euroopa kultuuripealinn Tartus ja Lõuna-Eestis?
Tartu 2024 puhul on minu jaoks põnev end siduda nii pikaajaliselt ühe projektiga. Varasemad pikemaajalised projektid, kus olen osalenud, on kestnud umbes aasta. Samuti on väljakutseks astuda korralduspoolelt pisut kõrvale ning lasta rohkem teistel teha, et ise silmas pidada suurt pilti ja juhtida ning toetada meeskonda.
Põnev on kindlasti ka see, et esimest korda elus hakkan elama ja töötama rohkem Tartus kui Tallinnas. Lisaks Tartule on Euroopa kultuuripealinna vahetult kaasatud veel 19 Lõuna-Eesti omavalitsust ning kõigi seotud osapoolte huvidega arvestamine saab kindlasti olema omaette väljakutse!
Mis on sinu esimesed sammud, kui asud 1. juulist ametisse?
Minu jaoks on tegemist täiesti uute inimeste, projekti ja ka linnaga ning seetõttu soovin esmajoones saada tuttavaks meeskonna ning juba olemasolevate partneritega. Ning loomulikult tahan täpsemat ülevaadet seni tehtust ja lähiaja plaanidest ning viia ennast detailsemalt kurssi Euroopa kultuuripealinna sisulise poolega.
Mida tähendavad sulle Ellujäämise Kunstid? Millised seosed ja teemad tulevad esimesena pähe?
Minu jaoks on Ellujäämise Kunstid laiem vaade sellele, kuidas me võiksime ja peaksime elama, et säiliks ja areneks meie elukeskkond muutuvas maailmas. Viimased kaks kuud on senine harjumuspärane kultuurivaldkond olnud sisuliselt suletud ning käesolev aeg seostub juhtmõttega väga ajakohaselt.
Kultuurikorraldajad – ja ka muude valdkondade esindajad – on pidanud tulema oma mugavustsoonist välja ja leidma uusi võimalusi oma publikuni jõudmiseks. Ma arvan, et kokkuvõttes tekitavad sellised olukorrad kiiremat innovatsiooni, mis muidu ei juhtukski või võtaks väga kaua aega. Kultuurivaldkond vajab värskeid mõtteid ja lähenemist ning usun, et Ellujäämise Kunstid seda pakub.
Mullu töötasid sa Tartus, kuuludes platsimänedžerina tiimi, mis viis läbi linna kõigi aegade suurima kultuurisündmuse, 60 tuhande pealtvaatajaga Metallica kontserdi. Mis on platsimänedžeri töö sisu ja kohustused?
Minu vastutada oli kontserdiala ülesehituse planeerimine ning elluviimine. Suur osa senistest suurkontsertidest on toimunud Tallinna Lauluväljakul, mis on ümbritsetud aiaga, seal on olemas vee- ja elektriühendused, külaliste jaoks harjumuspärane liikumisskeem ning toitlustuse ja muu olme asukohad.
Raadil seda kõike ei olnud ning planeerimist tuli alustada nullist. Paigaldasime kokku kaheksa kilomeetrit aedu ning umbes kilomeetri jagu ajutisi veetorusid, lisaks juurdepääsuteed, väravarajatised ja palju muud. Ettevalmistusperiood kestis umbes aasta ning heade partnerite abiga nii Tartust kui Tallinnast suutsime luua toimiva kontserdipaiga ning pakkuda seni suurima publikuarvuga kontserdielamuse Tartus.
Mida kogesid suvises Tartus?
Metallica kõrvalt liiga palju Tartut linnana kogeda ei jõudnud, aga mulle väga meeldisid siinsed inimesed, kellega seda projekti tehes kokku puutusin. Kõik mõtlesid kaasa ning ei olnud olukordi, mida ei õnnestunud lahendada. Loodan, et seda suhtumist kogen lähiaastatel veel ja veel!
Sul on otsene puutumus ka Euroopa kultuuripealinnaga, sest olid Tallinn 2011 avasündmuse tehniline produtsent. Millised mälestused on sellest sündmusest?
Tallinn 2011 avasündmus on meeles väga eredalt. Igal sügisel räägin tudengitele päris mitmest õppetunnist seoses selle projektiga. Kõige suurem väljakutse oli lühikene ettevalmistus- ja prooviaeg toimumiskohas Estonia ees Teatri väljakul. Tegemist on väga tiheda liiklusega tänavaga ning seda läbib ka väga palju ühistransporti ning liikluseks suleti see kõigest neli tundi enne ürituse algust.
Oluline osa oli ka turvalisusel – on ju teada, et aastavahetusel on inimesed kõrgendatud meeleolus ning juhtuda võib kõike. Sel öösel hakkas Eestis kehtima ka euro ning Estonia kontserdi- ja teatrimajja oli kogunenud suur hulk Eesti ja Euroopa juhte, kes tulid samuti õue uut aastat tervitama. Suur rõõm oli tõdeda, et 15 000 kultuuripealinna algust tervitama tulnud linlast käitusid vastutustundlikult.
Mida andis kultuuripealinna tiitel sinu arvates Tallinnale?
Tallinn 2011 juhtmõtteks oli “Mereäärsed lood” ning tajun, et kultuuripealinn tõi kaasa linnaruumi füüsilise nihkumise merele lähemale. Kui 2008. aastal selle protessiga aktiivselt alustati, siis oli meie mere ääres asuva pealinna mereäär pigem unustatud piirkond, polnud veel vihjeidki renoveeritud Lennusadamast, Kultuurikatlast või Noblessneri sadamast ning kergliiklusteest kesklinnast Pelgulinna või Reidi teest. Tänaseks on see reaalsus ja kunagistest unistustest on saanud normaalsus.
Kultuuripealinnaga toodud mõttemalli muutuse ja investeeringute fokusseerimise tulemusena on Tallinn taas muutunud mereäärseks pealinnaks. Kultuuripealinna kaasabil said alguse ka tänaseni toimuvad mitmed kultuurifestivalid nagu näiteks Tallinn Music Week, HeadRead ja Jazzkaare linnaruumiprojekt.