Eva Saar (Jazzkaar, produtsent-turundusjuht)

“Ühe sündmuse tugevuseks on see, et sa tunned oma sündmust ja oma publikut võimalikult hästi. Sa tead täpselt, miks sul on kavas sellised artistid, just need, kes sul parasjagu on. Miks see festival toimub sellel ajal, selles kohas. Keegi teine sinust ei oska nendele küsimustele paremini vastata ega tunne seda sündmust paremini.”

“Erinevaid tahke, mis on ühel korraldajal käes ja kust saaks erinevat statistikat ja publiku kohta materjali, on mitmeid. Lihtsalt mul on tunne, et kultuurisündmuste korraldajad, et ole harjunud neid fakte piisavalt kasutama või stabiilselt koguma ja ka erinevate aastatega võrdlema.”

“Kui me räägime Jazzkaare publiku-uuringutest, siis need on tekkinud vajadusest. Kui meeskonda lisandusid uued inimesed, siis nad küsisid vanematelt olijatelt, kes on Jazzkaare publik. Mitmel kontserdil nad käivad, kui palju kulutavad nad raha? Need vastused olid meil sisemiselt olemas, aga meil ei olnud millelegi tugineda. Sellest tekkis vajadus publiku-uuringute järgi. Meil oli vaja meie intuitsioonile, sisemisele tundmisele, emotsioonile tõestust numbrite näol.”

“Oma kogemuselt julgeme öelda, et tasub uurida seda, mida täpselt on vaja teada ja mida sa tahaksid teada. Toon näite: aastaid oleme küsinud klassikalist infot, kui palju on mehi-naisi, mis piirkonnast nad tulevad jne, aga erinevatel aastatel oleme leidnud ka konkreetsemad fookused. Tihtilugu on need fookused erinevatel aastatel erinevad. Mõned aastad tagasi küsisime muusiku seisukohast publikult küsimusi, mille üle oleme muusikutega aastast aastasse vaielnud. Näiteks saime kinnitust sellele, et kui Jazzkaarel esitatakse uut kava, siis see suurendab publiku huvi tulla festivalile 47%. Lõputu vaidlus on muusikutega ka see, kui pikk peaks olema kontsert. Meie ise näeme sisetunde järgi, et 75 minutit on see hea aeg, mida publik jaksab ära kuulata ja uuringu tulemused kinnitasid seda.”


Rasmus Kask (Eesti Vabaõhumuuseum, Maa-arhitektuuri keskuse direktor)

“Selleks, et saada terviklikku pilti, otsustasime teha erinevaid uuringuid. Kuna meil oli samal ajal kerkinud väga palju erinevaid küsimusi, siis osadele saime vastused juba üldistest uuringutest, nagu muuseumide ja raamatukogude külastajate uuring või Statistikaameti statistika. Konkreetsemalt Vabaõhumuuseumi kohta pidime ise uurima. Esmane tasand on muuseumi publik tervikuna – kes käib, miks käib, millised on külastusmustrid. Kuid see ei anna meile vastust küsimustele mitte külastajate kohta. Miks nad ei käi? Sellele otsustasime läheneda sotsioloogilise küsitlusega.”

“Nende teadmiste põhjal oleme läinud edasi erinevate hüpoteesidega. Miks nooremad vähem külastavad? Kuidas saame kasvatada või olla atraktiivsemad noortele väikelastega peredele? Esimene hüpotees on järgmine: teema valdkond, millega tegeleme, ei ole äkki ühiskonnas atraktiivne ja huvi vanema kultuuri vastu hakkab hääbuma. Teine hüpotees on, et teine keskkond on küll ootuspärane ja pakub huvi, aga selles on puudu midagi erilist, mis tooks inimest teist korda tagasi. Või siis, et meil on huvitav sisu olemas, aga see ei jõua inimesteni.”

“Külastusuuringud saavad tihti alguse konkreetsest küsimusest, väga lihtsast teadmisvajadusest. Aga võib juhtuda, et nad ei jõua väga täpse lahenduseni, vaid aitavad pigem suundade otsingutel, mõelda, mida ja kuidas laiemalt teha, mis on oluline külastaja jaoks ja asetada ennast külastaja saabastesse. Kui keegi küsiks nüüd, mis me siis tegema peaksime, siis ühte spetsiifilist väikest asja ei tea, aga on valdkondi, kus me näeme, et on kitsaskohad, mille peale tasuks mõelda ja kus me saaksime kõige väiksema vaevaga tuua sisse positiivseid muudatusi külastajate jaoks.”

“Tuleb väga läbi mõelda, kuidas mitte ainult võtta seda ühte infokildu ja teha ühte atraktsiooni selle pealt, vaid kuidas see teadmistepõhisus saaks laiemalt organisatsioonis levida ja milline roll on külastusuuringutel selle juures.”


Maarja Mänd (Tartu Uus Teater, tegevjuht-produtsent)

“Miks me mõtleme oma publikust kui materjalist? Miks ei või me mõelda oma publikust kui külalisest või pereliikmest? See põhjus seisneb selles, et me käsitleme oma vaatajaid alustekstina, kui etenduse ehituse tööriistana. Igal traditsioonilisel sündmusel, kus on vahetu esineja ja vahetu vaataja, on vaatajal väga oluline roll. See kas ja kuidas nad reageerivad määrab ära ühe etenduse õhtu õnnestumise. Kas etendus on edukas või ei ole?”

“Teatrisaalis kehtib vaikiv kokkulepe. Teatrisaalis tuled pannakse kustu ja lavatuled süttivad ning sealt algab piir - nüüd ühed näitavad ja teised vaatavad. Aga teistsugune etendusolukord nõuab teistsugust kokkulepet. See algab sellest hetkest, kui inimesed majja tulevad. Näitlejad juba tervitavad neid ukse peal ja suhtlevad nendega nagu nad peolauas istuvad, jälgivad neid, küsivad küsimusi. Ühest küljest see on muidugi lugu ja etenduse osa, aga teisest küljest on see omamoodi luureandmete kogumine, et olla hilisemas etendusolukorras valmis selleks, kui keegi näiteks ei taha kaasa teha või keegi just väga agaralt tahab osaleda, et saaks teda kaasata.”

“Selleks, et publikut kasutada sisuliselt lavastuse osana, selleks ei saa tegelikult ükski publiku-uuring meile infot anda. Me peame ise tundma seda inimest, kes saali tuleb. Ma ei mõtle “tundma” selles mõttes, et ta on meie parim sõber, aga me peaksime olema võimelised teda võimalikult hästi tundma õppima. Seetõttu on vaja neid inimesi kombata. Seda tehakse, mitte ainult nendel juhtudel, kus on aktiivne publiku kaasamine, vaid ka täiesti tavalistes ettendussituatsioonides.”


Sven Luka (Imagine/TWBA, loovstrateeg)

“Kui me kasutame uuringuid ja selle kõrval intuitsiooni, siis me saame parema tulemuse, kui neid eraldi kasutades või ainult ühte poolt eelistades. Miks tuleb nii parem tulemus? Mõlemal on omad vead. Intuitsiooni kõige suurem viga on see, et tegelikult meil ei ole tõestusmaterjali. See on lihtsalt miski, mida me ütleme või tunneme. Uuringute nõrkus on see, et andmete tõlgendamine võib tihti viia valesse kohta. Statistika on justkui väga jäik, aga seda saab ka väga loominguliselt tõlgendada. Uuringute juures on ka naljakas see, et inimesed valetavad. Me kõik tahame ennast natuke paremas valguses näidata.”

“Ärge olge ainult ühes pooles kinni. Alati tuleb vaadata hästi avaralt vaadata ringi ja olla avatud erinevatele võimalustele, mõtetele. Veel on tähtis see, et nii uuringud kui intuitsioon võivad eksida. Kui te neid koos kasutate, siis leiate need kohad, kus nad on eksinud, kus on nõrkused. Te saate neid kõrvuti kasutades tugevama tulemuse saada.”

“Testige uuringu tulemusi kollektiivse kõhutundega. Miks just kollektiivsega? Kui võtate uuringu ja tulemused ning tunnete, et midagi ei klapi seal ja kui on veel neid, kes tunnevad seda, siis suure tõenäosusega ei klapigi asjad. Te peate uurima seda, milles asi on. Võibolla on see tulnud järelduste tegemistes, äkki on küsitluste vastustes vead. Läbi intuitsiooni, kui te kollektiivselt näete seda, siis on teil võimalus sellele tähelepanu pöörata ja parandada või siis seda teaduvustada ja seda fakti mitte liiga tugevalt arvesse võtta.”

Meediakajastused:
ERR, 04.03,  "Video: Kultuurikompassi foorumil oli fookuses publik"
Tartu Postimees, 04.03,  "OTSE: Kultuurivaldkonna tipud võtavad Kultuurikompassil luubi alla publiku tundmise"
Raadio Kuku,  04.03, Saade
Vikerraadio, 04.03, Kultuuriuudised
Ring fm, 03.03, "4. märtsil toimub kultuurikorraldajate foorum Kultuurikompass Kuidas tunda oma publikut?"

Kultuurikompass on järelevaadatav Tartu 2024 Youtube lehel.
Vaata Mana Kaasiku tehtud pilte foorumist.